Tervishoidu valitseb punt konkureerivaid eraettevõtteid

Umbes selliseid mõtteid tekib, kui lugeda teateid oktoobrisse kavandatavast tervishoiutöötajate streigist. Tegelikult ei pea Hippokrates hauas teist külge keerama. See on õukonnameedia, mis serveerib kõigist meedikute nõudmistest ainult palgalepet. Kes viitsib süveneda Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu pressiteadetesse, see näeb, et arstkond on eelkõige mures Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse pärast. Arstide Liidu pöördumine ajakirjanike poole algabki sõnadega: "Arstide eesmärk on tervishoiusüsteemi lagunemise peatamine."

Muidugi on valitsusel mugav veeretada süü „ahnete" arstide kaela. Jättes tähelepanuta, et tööjõu defitsiidi tingimustes töötavad arstid ja õed ülekoormusega, kuigi kirja läheb ja neile makstakse välja 8 tundi. Tegelikult ei tea keegi, kui palju meil üldse meditsiinis personali töötab, sest tervishoiutöötajate registris hoitakse ka neid, kes on pensionil või muul tööl. Soomes töötavad arstid, kes teevad korra kuus Eestis vastuvõtu säilitamaks tervisekindlustus, asuvad statistika järgi siin.

Palk palgaks - on arusaadav, et kui 80 km põhja pool sama töö eest kolm korda rohkem makstakse, siis see paneb kukalt kratsima. Kuid arstid peavad olulisteks probleemideks eelkõige ärilistel alustel töötava tervishoiusüsteemi ebainimlikkust ja juhitamatust, ning alles seejärel palgamuret. Meedikutele on vastuvõetamatu olukord, kus rahapuudusel ei võeta haigeid plaanilisele operatsioonile, vaid kästakse paar kuud oodata ja valuvaigisteid neelata. Selge see, et patsient on nördinud, kui järjekord eriarsti juurde on mitu kuud pikk ja sama tohtri eravastuvõtule pääseb kohe. Muuseas, põhitöökohal istub arst teinekord tühjas kabinetis, sest kui haigekassa ei maksa, siis tööandja ei luba tasuta tööd teha. Ega eravastuvõtuga suurt rohkem teeni, sest hind on sama, ainult et ühel juhul maksab haigekassa, teisel - patsient.

See, mis tänavalt vaadates tundub polikliiniku või haiglana, on kas osaühing või aktsiaselts. Ehk äriline ettevõtmine. Ka sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik. Kõik konkureerivad haigekassa lepingurahadele. Võidab see, kellel parem varustus. Nii toimubki haiglate "võidurelvastumine" - kui ühel on kallis uurimisriist, ostab konkurent veel parema, mis siis, et seda täiel määral ei koormata, sest 100 km raadiuses piisaks ühest.

On haigusi, mida Eestis ei ravita, ja operatsioone, mida siin ei tehta. Väikses riigis polegi otstarbekas pidada ametis haruldast spetsialisti, odavam on teenus sisse osta. Taanis näiteks nii toimubki - ühed lõikused tehakse Pariisis, teised Berliinis. Ainult et eestlase kindlustuskate on sakslase omast mitu korda väiksem, ja kui üks haige saadetakse Saksamaale, läheb temaga kuue inimese raviraha kaasa. Haigekassa on kõigest koht, kus meie maksuraha ümber jagatakse. Kui üks haigla saab vähem ja teine rohkem, siis kogu tervishoiu rahastamine sellest ei muutu. Kuid haigekassa kaela on lükatud mured, mis talle otseselt ei peaks kuuluma, - haiguspäevade rahastamine ja haigemajade karbikulud. Need viimased peaksid seaduse järgi olema omaniku kohustus, aga juba aastast 2008 seadust vaikival kokkuleppel ei täideta ning vesi, küte, elekter ja remont on ravirahades. Kusjuures vastavad kulud lähevad haiglast välja koos käibemaksuga, kuigi sisse tulevad tervishoiuteenuste eest ilma selleta.

Ja asja juurde käib arvudega lollitamine. Eesti tervishoiusüsteem olevat Euroliidus kõige kuluefektiivsem - loomulikult, teenuse ühikule kulub kõige vähem rahaühikuid. Eesti riik on kõigest 20 aastat vana, ja kümned haiglad püsti - ainult et enamik 1980. aastatel ehitatud. Meil on kõige rohkem haiglavoodeid 1000 elaniku kohta - aga võrreldakse ainult aktiivravi omasid; koos hooldusraviga on neid Euroliidu keskmisest kaks korda vähem. Patsientide omaosalus teenuste hinnas on meil pretsedenditult kõrgeim, ületades ka Lätit ja Leedut. Sama on ravimite omaosalusega. Hambaravist parem ei räägi - patsiendi oma raha eest hammaste ravimine on Euroopas ennekuulmatu.

Ning kõige tähtsam: kust algavad Eesti tervishoiu probleemid, kaasa arvatud palgad? Euroopa "vanades" riikides eraldatakse tervishoiule 6,5% SKT-st, Eestis 5,1%. Pole nagu paha? Ainult et nõukogude ajal oli see 4,7%, kusjuures tolleaegne meditsiinitehnika ei maksnud praegusega võrreldes midagi.

Kogu pilt muutub aga täielikult, kui sisemajanduse kogutoodangu protsent eurodesse ümber arvutada. Siis on Eestis tervishoiuraha elaniku kohta 3 korda vähem kui Soomes, 4 korda vähem kui Rootsis, 6 korda vähem kui Saksamaal. Ja see on karm tõde, millega tahame jõuda viie jõukama hulka.

Streik iseenesest veel kellegi palka ei tõsta. Juba sellepärast, et puudub teine pool, kellega läbi rääkida. Sotsiaalministeerium tegeleb seadusandlusega, mitte tervishoiusüsteemi juhtimisega. Terviseamet väljastab tegevuslubasid ja kontrollib kvaliteeti, kuid ei juhi süsteemi. Haigekassa jaotab raha, kuid ei juhi tervishoidu. Haiglate Liit on haiglaomanike vabatahtlik ühendus, ei juhi midagi. Ausalt öeldes, süsteemi kui sellist polegi - on punt omavahel konkureerivaid eraettevõtteid, mis ei allu kellelegi. Ükskõik kellega palgalepet sõlmida, haiglatele pole see täitmiseks kohustuslik. Sellepärast ükski keskasutus ei taha endale võtta läbirääkija rolli. Ja ega raha pole ju ka kuskilt võtta - ega haigekassasse muud ei tule, kui töötava elanikkonna sotsiaalmaks.

Arstide streigi eesmärk on eelkõige juhtida ühiskonna tähelepanu tervishoius toimuvale. Mis peegeldab üldiselt ühiskonnas toimuvat ja eelkõige meie majandusperspektiive. Et suureneksid sotsiaalmaksu laekumised, vajame suuremaid palku. Mis eeldab uusi töökohti, arenemisvõimelisi ettevõtteid, perspektiivseid tootmisharusid, kokkuvõttes - efektiivset majandusmudelit, mille asemel praegune valitsus pakub vaid loosungeid.

Ega rahvas leiba ostes maksa protsentides, ikka eurodes. Euroopa hindade ja kohaliku palgaga kipuvad paljud kaubad muutuma luksuseks, tervishoiuteenus kaasa arvatud. Ja kui vaesuse kasvades ei osutu elanikud enam laenukõlbulikeks, siis võivad ka pankurid streikima hakata.

Lõppude lõpuks tahab ju igaüks millestki elada.

[esiletõste]   Sotsiaalministeerium tegeleb seadusandlusega, mitte tervishoiusüsteemi juhtimisega.

VIKTOR VASSILJEV, arst, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |