Kes ja kus kirjutaks reaalprobleemidest?

URMI REINDE,      11. detsember 2002




14. novembri Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen kaanelugu "Kontseptsioone oodates" sisaldas ajakirjanik Argo Riistani intervjuu Tartu Ülikooli meediaõppejõu Tiit Hennostega. Põhjaliku käsitluse teema oli olukord eesti kultuuriajakirjanduses, mille põhisõnum Hennoste arvates on üleüldine kontseptsioonipuudus - kultuuriajakirjanikel ei ole erilist aimu, miks ja kellele nende ajakirjad üldse ilmuvad.

Kesknädalale pakkus erilist huvi lõik, kus lugupeetav õppejõud, otseselt kultuuri- ja teadusvaldkonna esindaja (kellesuguste huvide rahuldamine peakski olema kontseptuaalsete kultuuriajalehtede-ajakirjade eesmärgiks), vastab ajakirjaniku küsimusele, miks puudub Eestis ühiskonna tõsiseid probleeme lahkav väljaanne. On ju Kesknädal rohkem kui kolm aastat püüdnud seda "haigutavat tühjust" omal jõul täita. Tänaseks on poliitiline rahvaleht maksumaksja raha eest välja antava nädalalehe Sirp tellijate hulga ületanud ligi viiekordselt.
Huvitav, miks? On ju ometi Sirbi asi just igatsetavat nishi täita.
Hennoste analüüsib ka Sirbi ühiskonnaelu lehekülgi, kuid jätab (viisakusest? teadmatusest?) märkimata, et üks põhjus sellise väljaande eemaldumisel "kontseptuaalsest eesmärgist" analüüsida reaalprobleeme on ilmselgelt tegijate politiseerumine. Kui Sirbi peatoimetaja Mihkel Mutt on ikka Isamaaliidu juhatuse liige, siis on arusaadav, et talle on parteiliselt vastuvõtmatu avaldada (muide, maksumaksja kulul!) Isamaaliidu suhtes teisitimõtlejat Rein Ruutsood, kes ei saanud Sirbis avaldada oma arvamust Pärnu fashismi-meelse ausamba kohta. Nagu Kesknädalale teada, ei läinud ka Jaak Alliku ohukella lööv NATO-lugu Sirbi ühiskonnaelu leheküljele just kõige libedamalt (ilmus siiski 8. novembril, sai aga tõelised isamaaliselt hävitavad vastulöögid 15. novembri numbris). Sirbist on lihtviisil saanud Isamaaliidu häälekandja, ja sinna musta auku ongi kadunud enamik varasemaid selle lehe austajaid.
Kesknädalale on pidevalt ette heidetud parteilist kallutatust. Miks? Me pole ju seda kunagi varjanud. Vastupidi, me oleme oma hääle kandmiseks selle väljaande lausa ise loonud. Aga kui meenutada mõnd varasemat tublit sõltumatut ajakirjanikku, kes kõik lahkusid parematele jahimaadele (Urmas Paet ja Hannes Astok Reformierakonda, Hannes Rumm ja Katrin Saks Mõõdukatesse, Jaana Padrik Isamaaliitu, Allar Tankler Res Publicasse), siis jääb vaid küsida - mis kontseptsiooni alusel nad töötasid varem oma "sõltumatus" väljaandes ja mis kontseptsiooni alusel töötab maksumaksja raha eest väljaantavas kultuuriväljaandes selgelt parteiline ajakirjanik?
Lühidalt. Eestis ei tule enne ühtki korralikku nn reaalprobleeme analüüsivat väljaannet, kuni iga pisike toimetaja tatsab omas lombis ega luba seda kellelegi teisele.
Eestlane ei ela ise ega lase teistel ka elada! Meil on aga omaette kapseldumiseks vaimset kapitali tõesti liiga vähe.
Avaldame EE pikemast intervjuust vaid konkreetset ühiskonnaelu-väljaannet puudutava küsimuse koos teadlase vastusega.

Kontseptsioone oodates

Eesti Ekspressi ajakirjanik Argo Riistan:
Kultuuriajakirjade toimetajad on oma varasemates sõnavõttudes leidnud, et iga ajakiri täidab oma niðði, mida tegijad ise päris täpselt määratleda pole suutnudki. Mina leian, et kultuuriajakirju on praeguse seisuga liiga palju. Hulk, eesmärgid ja jätkusuutlikus tuleks kõigepealt paika panna. Pealegi haigutab tühjus ühiskondlikke (reaal)probleeme analüüsiva väljaande koha peal.

Mulle tundub, et kultuuriväljaandeid on Eestis liiga VÄHE. Korralik kultuur vajaks igale kultuuriharule vähemalt ühte täismõõdus kuukirja. Nii muusika, teatri, kunsti, kirjanduse, tegevuskunsti, kino, fotograafia jne, jne jaoks. Samas: pole üldse ajakirja, kuhu mahuks välismaine kirjanduselu jne. See on kultuurikeskne vaatepunkt. Kui aga vaatame lugejate võimaluste seisukohast, siis on üsna selge, et lugejatel on lihtsalt vähe raha. Ka riigil on vähe raha ja ilmselt ei jätkuks tegijaidki.

Kaasaegsete reaalprobleemidega ei saa mingi paks kuukiri tegelda. Selleks on vaja nädalalehte, seega palju operatiivsemat, kiiremini ilmuvat väljaannet. Ühesõnaga: vaja on lihtsalt rookida olemasolevad asjad puhtaks. Väljaandena tunnen puudust radikaalsetest ideeajakirjadest, almanahhidest, mis täidaks avangardi rolli, pakuks uut, raputavat. Miks neid ei ole? Miks püüavad noored radikaalid pigem vallutada suuri keskteeväljaandeid?
Sirp sobiks hiilgavalt just sellist rolli täitma, mida te esitate: arvustused, esseistika jms. See on materjal, mis peab ilmuma palju kiiremini, kui paksu kuukirja ilmumistsükkel seda lubab. On mõttetu kõnelda poliitilisest päevakajalisest esseistikast ajakirjas, mis ilmub kord kuus ja mida valmistatakse ette paar kuud varem.
Tuleb küsida Sirbilt, miks ta ei taha või ei suuda seda rolli täita. Miks temas on üliharva midagi tõeliselt asjalikku lugeda. Miks tema esseistikaveergusid täidab pisike sõpruskond jne. Miks ta räägib väga vähe kaasa kultuuridebattides. Loomulikult ei sobi Sirp seda ühiskondlikku rolli täitma praeguse mahuga. Aga kui tahta, oleks võimalik tema mahtu näiteks kaks korda tõsta ja palgata uus toimetus.
On Ekspressi Areen, mis sobib sama hästi sellesse rolli. Kuhu on sealt kadunud ühiskonnaasjade ajamine? Miks ma ei leia sealt kaanelugude seast kultuuripoliitilisi probleemide analüüse, nagu omaaegsest Postimehe Kultuurist? Ja kuhu kadus Postimehest kultuur? Mis asi on Arter, milles kirjanduse pähe serveeritakse Kenderi-laadset ajakirjanduse toodet ja asjatundjana Meelis Laod jt.
Miks üldse ei räägi eesti kultuuriajakirjandus tugevalt kaasa kultuuripoliitilistes debattides? Hariduse seis Eestis on täiesti mäda. Kultuuriajakirjandus peaks seda pidevalt arutama. Kus see on? Kuulen siit ja sealt, et kunstiülikoolis on midagi mäda. Kultuuriajakirjandus vaikib. Ei sõnagi. Kohati jääb mulje, et tegijaid kammitseb hirm. Ollakse ühe kamba liikmed, ei taheta tülli minna jne. Argus ei ole omadus, mis lubaks poliitilistes ja ideoloogilistes debattides osaleda.
Eestis on armetu vähe neid, kes julgevad astuda välja massi vastu. Nagu näiteks Jaan Kaplinski pidevalt või Rein Raud viimati USA probleemides. Kuhu see julgus on kadunud? Jah, on küll vaimsete pättide seltskond, kes julgeb sõimata, teha ning on kogunenud KesKusi ja internetiportaalide ümber. Ainult et sellise päti julgustükid tänapäeva terrorismi täis maailmas panevad õlgu kehitama. Ma võtan KesKusi kui eesti parimat kollast ajakirjandust (nt Kivisildnik on kohati väga hea) ja portaale kui armetu kirjaoskamatu kollase ajakirjanduse näidet.
Lisaks olen kuulnud millegipärast hoopis teisest probleemist. Nii on Areen soovinud pidevalt anda ühegi essee nädalas. Ja Kalev Keskülalt pole ma ammu kuulnud muud kui seda, et pea võimatu on leida inimesi, kes selle kirjutaks. Kui palju on Eestis kirjutajaid, kes suudaks huvitavalt kirjutada? Kui palju on Eestis intellektuaale, kellel esineks piisavalt mõtteid, et nendega ühte sellist ajakirja täita? Mulle on jäänud mulje, et lihtsalt ei ole piisavalt palju. Ja ei arva, et teeme ajakirja, ja küll nad tulevad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)