Nädala juubilar Edith Piaf 90

Enn Eesmaa,      14. detsember 2005


Selle maailmakuulsa Pariisi värvukese sünnist möödub 19. märtsil 90 aastat.
Ta pärisnimi oli Edith Giovanna Gassion. Teistsuguse elusaatuse korral võinuks ta veel meie keskelgi olla. Kuid see poleks olnud see Piaf, kes oma elu põletas ning ses eredas leegis laulis laule, mis isegi neile, kes prantsusepärast muusikat ei naudi, hinge lähevad.
Elu alguses jäi Edith peagi emata, sest laps jäeti isa hooleks. Rändnäitleja ning vahel ka laulja isa jättis tütre omakorda oma ema kasvatada. Kuus aastat elas ja kasvas Edith ühes Normandia odavas lõbumajas, sest ta vanaema oli bordelli köögis tööl. Siis läks tüdruk koos isaga ning temagi alustas rändurielu.
Aastast 1930 esines Edith Piaf koos oma sõbranna Simone Berteaut'ga. Nad laulsid tänavail ja odavates kõrtsides, kogudes elatisraha ja esinemisoskust.
17-aastaselt sai Edith Piaf emaks, kuid tütar Marcelle suri paari aasta pärast meningiiti. Ometi algas just sel raskel ajal Piafi tõus Prantsusmaa shansoonilauljate kuningannaks.
Esimesena märkas teda Pariisi varietee tegelinski Louis Leplee, kes andis naisele ta artistinime ning võimaluse esineda oma klubis „Gerny". Peagi tehti stuudios „Polydor" esimene heliplaat Piafi lauludega.
Samast ajast algas laulja koostöö Marguerite Monnot'ga, kellest sai ta laulude peamine helilooja.
1936. aastal tapeti Leplee ning selle mõrvaga seostati koguni Piafi. Kuna ta karjäär sai ootamatu löögi, otsustas Piaf mõni aeg laulda Pariisist kaugemates linnades. Ta uueks mänedzheriks sai Raymond Asso, kes väikestviisi ka laule kirjutas. Edith Piafist sai tõeline staar Pariisi tollases eliitrevüüteatris „ABC". Piaf laulis ilma mikrofonita, kuid selle väikese naise hääl oli suur ja võimas, kandudes ka hiigelsaali tagumistesse soppidesse.
Piaf laulis tihti pealinna teistes menukates lõbustuskohtades nagu „Bobino" ja „Eurooplane".
See tilluke naine oli erakordselt meestemaias. Pärast esimest ebaõnnestunud armulugu ja lapse surma elas ta mõni aeg kokku oma kabareekolleeg Paul Meurisse'ga. Koos esinesid nad mõneski filmis. Esimene Piafi film "Noormees" esilinastus juba aastal 1936.
Piafi hilisemate vallutuste nimekiri oleks pikem kui ta lüheldane kasv. 1944. aastal sai Piafi mänedzheriks Lou Barrier ning see tõi kaasa lepingu legendvarieteega „Moulin Rouge". Samal laval esines ka staariteed alustanud Yves Montand, Piafi järgmine kiindumus.
Kaunikõlalist koostööd tegi Edith Piaf lauluansambliga Les Compagnons de la Chanson, kellega lindistatud imeilus laul "Kolm kella" sai maailmakuulsaks. 1946. aastal lindistas Piaf oma eliitlaulude hulka kuuluva "Roosi elu" ning tegi esimese menuka kontserditurnee ookeani taha. Sel korral ta ei kohtunud veel poksija Marcel Cerdaniga, küll aga aastal 1948. Esimest korda sai diiva armukeseks mees, kes polnud laulja. Õnnetuseks hukkus Cerdan lennukatastroofis, mida Piaf valuliselt üle elas. Just neil aegadel hakkaski ta tavalisest rohkem jooma ja uimasteid tarvitama.
Piafi järgmisteks partneriteks said näitleja Eddie Constantine ning tollased tippratturid Andre Pousse ja Toto Gerardin, seejärel oli lühikest aega Piafi toetada ja hellitada Armeeniast pärit Charles Aznavour.
Peaagu täpselt poole sajandi eest läks Edith Piaf mehele helilooja-laulja Jacques Pillsile, kelle klaverisaatjaks oli tulevane shansoonikuulsus Gilbert Becaud. Neil aegadel plaadistas Piaf oma järjekordse menulaulu "Pariisi taeva all" ning tegi eduka laulumatka Kuubale ja Mehhikosse. 1959. aastal sai kuulsaks Georges Moustaki laul "Milord". Charles Dumont kirjutas staarile hümniliku, just talle ülisobiva laulu "Ma ei kahetse midagi".
1962. aastal läks Edith Piaf mehele keigarlikule Theo Sarapole, kelle kõrval kiiresti vananev diiva mõjus vanaemana. Ometi oli Piaf siis vaid 47aastane. Ta viimased elukuud möödusid peamiselt haiglas. Edith Piaf suri oktoobris aastal 1963 Rivieral. Suur shansoonimeister ja prantsuse rahva laulusümbol on maetud Pariisi Pere-Lachaise'i kalmistule.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)