Tallinn parteitu krooniku pilgu läbi

KALJU SUUR,      25. veebruar 2004

Mõnest elu pisiasjast, mida saaks parandada

Mul ei sobigi kellegagi pundis olla, mõni koguni kipuks rakendama minu aparaati mingi kallaku huvides. Koolivend ja sõber Eerik, paadunud Keskerakonna toetaja, soovitas mulle: kirjuta oma mõtted Kesknädalale. Kahtlen tulemuses, kuid teen proovi.
Arvan, et minu nupukesed on trükkimist väärt ja aitavad tõsta ajalehe tiraazhi. Sellest järeldus ja soov: mitte lühendada ja moonutada väärtuslikku kaastööd. Nii võite saada endale hea autori. Need lood on plaastriks kriitikavembla haavadele. Loodan, et hindate vääriliselt minu viletsate silmade pikaaegset elu ja inimeste jälgimisoskust.

Kelladest

Vabaduse väljakul on rahvale silmarõõmuks kuus ajanäitajat: kaks R-kioski katusel, veidi madalatel jalgadel, kuid taganedes võid teada saada täpse aja. Kui juhtun bussist maha jääma, pööran ringi ja näengi õiget aega. Numbrilaud on valge, numbrid ja osutid on mustad, ja kenasti näha, sest on üleni valgustatud. Kui need masinavärgid, uurmaakri leivakannikad ehk ajanäitajad ei ole just lumevalli varjus. Muidugi on kohvik Moskva ees kahe sihverplaadiga ajaregistreerija, kuid uuesti tagasi tudeerima minna on kahju.
Vabaduse-nimeline uus kell on elegantselt kõrgel, sihverplaatide asemel on neli sätendavat punkti, mis jagavad tundi veerandikeks ja ööpäeva kaheksandikeks. Need on kohtkindlad näitajad, kuid kella tähtsamad osad peale pöörleva mehhanismi on seierid. Need aga on praegusel hämaral ajal hallil foonil musta värvi - mida pimedam on ilm, seda vähem on võimalik aja kohta midagi teada saada, kui just kotka pilku ei ole. Mina igatahes küsisin teistelt, mida see kell jutustab. Muidugi ajast, on lihtsameelne vastus. Ei noh, ma tean, et kohalikust ajast, kuid kella väljamõtlejad ja teostajad ei ole taibanud osuteid helendama panna. Võiks enne euroliitu astumist Pekkaniska tõstukilt need üle kruntida ja võõbata. Kella peamine ülesanne on ööpäev läbi aega näidata, ka neile, kellel igasuguste kellade nägemine on viletsam.

Treppidest

Aastaid on jageldud - lõin selles usinalt kaasa -, et treppidel peab olema võimalik üles ja alla laskuda ka invaliidikärudel ja lapsevankritega. Näiteks Komandandi tänaval, Vabaduse väljaku poolses otsas tabasin kogemata kombel, kuidas tuntud fotokunstnik Ann Tenno tarib lapsevankrit alla. Too pilt ilmus lehes - ei mingit mõju. Panin oma raamatusse meie ajastut märkiva pildi, ja tehtigi metallist kaldtee. Neljast loost ja kahest fotost ajakirjanduses tolku ei olnud. Teate küll, mida lehtedega teha võib - kaminat süüdata …
Käsipuude puudumine treppidel on tõsine probleem. Eestisse tulevad nätsti suured trahvid, sest Euroopas on treppide käsipuud au sees, olgu lühikesed või pikad, peaasi et tulemuslikud. Loivad üles-alla ja ei libastu nii kergelt.
Mõned näited sel teemal, alustan tähestiku algusest.
Pärnu maanteel Palace´i hotelli taga ilutseb Amsterdami apteek. Tolle omapära - trepiastmed algavad enne hoonekarpi, kõnniteelt. Ei mingit võimalust vanuril või vigasel (neid on klientide hulgas ilmselt palju) toetuda isegi müürile. Ma soovitaksin libedal ajal külastajal käpuli üles ronida. See puudus väärib ELis suurt trahvi.
Estonia. Aastaid tagasi kirjutasin Sõnumilehte loo Estonia teatri taga vonklevast pikast trepist. Soovitasin selle ärastada ja astmeid realiseerides rajada parkimisplats. Mitmed teatriinimesed lõid mulle hea idee eest patsi. Aeg kaob ja kaob … 2003. aasta kapitaalremondi käigus tehti pikk operatsioon ja tulemuseks oli parkimisplats 18 masinale. Samas tagaseinas on teatril teine esinduslik uks, millele rajati kena trepp, kuid väikse viguriga. Esimesed kolm astet tuleb trepipruukijal haarata kinni õhus hõljuvast heliredelist ja selle tõhusal toetusel jõuadki elegantsete käsipuudeni. Siin kaht käsipuud pikendada kuni esimese astmeni pole mõtet - üks võib segada auto parkimist. Kuid invakäru kaldtee poolel sobiks ja oleks ilmtingimata vajalik käsipuu pikendus kuni alguspunktini.
Estonia kontserdisaali ametikäigu kaudu tulevad kohale ülitähtsad esinejad laiast maailmast ja neid saatvad muusikud. Muidugi ei ole kõik verinoored ja välejalgsed. Mitmeid kordi on nad ehk kirunud mõttes treppi. Ka siin peaks olema käsipuu, kuid säärane, mis ei takistaks tiibklaveri sisse- ja väljatassimist.
Hoones Narva maantee 63, mille ilmne valdaja on Ilo - seal paikneb sellenimeline kohvipood -, asub tähtsa Kuku raadio stuudio. Välistrepp on roppu moodi lai. Miks nii kurjalt? Kui ei ole tugimüüri või seina toetuseks, rääkimata käsipuudest, on sellel tõusmine ja laskumine koperdavale, viletsamate jalgadega isendile või raskekaalulisemale, eriti libedaga, eluohtlik. Hoone väärib ELi trahvi.
Ungari Instituut kolis uude esinduslikku hoonesse Piiskopi tänav 2. Muidugi Toompeale. Mäkke ma ronisin, ähkides ja libedust peljates, hoonel aga, millel on ilmselt ajaloolis-muinsuskaitselist hõngu, on lai ja suhteliselt järsk trepp. Seina najal kakerdasin end signaliseeriva nupuni. Seestpoolt ei vastanud keegi, koputasin kepiga vastu ust ja vastust saamata koperdasin alla.
Suhteliselt lähedal on Nevski katedraal. Selle püha paiga trepiastmetesse puuriti augud ja pandi käsipuud, et usklikud ja huvilised saaksid kergema vaevaga pühakotta. Kas see ei võiks olla eeskujuks Ungari Instituudile.

Resümee

Olen veendunud, et Tallinnas on palju selliseid treppe, millel puuduvad käsipuud, ja pead kas või loobuma ülesminemisest.
Raevanglal, sajandeid vanal hoonel, milles tegutseb fotomuuseum, ei olnud libedatele astmetele ja libedale seinale lisaks ka käsipuud. Tegin paaril korral fotod ning saatsin koos lugudega ajakirjandusele. Minu kaastööd ei ilmunud, kuid saadeti muuseumile ja hambad ristis otsustas linnamuuseumi juhtkond vähese remondirahaga paika panna ümarrauast (kalibreeritud terasest) käsipuu. Turistidel ning kohalikel raskekaalulistel ja vaegliikujatel kohe lõbusam minna põnevat ekspositsiooni vaatama. Käsipuu isegi kutsub.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)