Miks venelane, mitte aga russ?

OLEG BUROV,      11. juuli 2007


Ma pole ajaloolane ega rahvusküsimuste spets – lähtun ainult oma esivanemate juttudest ja selgitustest. Kunagi ammu, kui mu vanaisa veel elas, küsisin temalt: miks Eestis nimetatakse meid venelasteks, ülejäänud maailmas aga öeldakse russid, Russland, Russian jne?

Vanaisa seletas, et nii ei tee mitte ainult eestlased, vaid ka soomlased kasutavad oma lahetaguse lõunanaabri mainimisel sõna „venäläinen". Asi on selles, et kunagi ammu olid meie idanaabriks veneedid ja siitpeale siis ajalooline mälu kasutabki seda rahvusemäärangut oma idanaabri suhtes. Samuti kui lätlane nimetab neid „krievi", sest lätlaste idanaabriks olid krivitshid. Läänepoolsemad rahvad säilisid oma identiteedis ja poljaanid ajapikku moodustasid oma riigi – Poola.

Umbes IX sajandi keskel novgorodlased ja nende lähinaabrid, kes olid alati tülis, pöördusid varjaagide (muinasskandinaavlaste) poole palvega saata keegi, kes looks korra majja.

Sellisele kutsele vastates saabus kohale Rjurik. Paljud ajaloolased on väitnud, et ta tuli oma kahe vennaga – need olla olnud Sineus ja Truvor.

Siit kerkib aga küsimus: miks kõik hilisemad vene alade vürstid olid "rjurikovitshid", kuid pole „sineusitsheid" ega „truvoritsheid"?

Asi seisab tolleaegsete tõlkijate veas. Tegelikult saabus Rjurik koos kodakondsetega (SINE HAUS) ja ustava malevaga (TRU VORING), mitte aga vendade Sineusi ja Truvoriga. Et vendi polnud, pole ka nende järglasi!

Kuna Rjurik võttis ette palju sõjaretki ja muutus ürpris ohtlikuks naabriks, kes ajapikku likvideeris veneedid, krivitshid jt, tekkis ka sõnapruuk, mis lähtus tema perekonnanimest Prus: „Prussid tulevad!" Ajapikku kustus ära sõnaalguse P ja järele jäi: „Russkije idut!"

Nii saigi meie tänapäevane idanaaber maailmas tuntuks kui russ, aga meie ajaloolises mälus jäi ta venelaseks.

Veel on vaja selgitada, et demograafiline jada Rjurik – Oleg – Igor (Roerik – Olaf – Ingvar) on ekslik. Kui Rjurik suri, oli tema poeg Ingvar veel alaealine ja tema eestkostjaks määrati Rjuriku onupoeg Olaf (Oleg).

Nüüd veel mõni sõna Eesti algvenelastest. Esiteks, neid on jäänud üksikuid, nagu on vähe järele jäänud liivlasi ja ingerlasi. Võib öelda, et veneedide järglased on põlised eestimaalased. Neile järgnevad n-ö kirikupõgenikud (meil tuntud kui vanausulised), kes samuti liigitavad oma rahvuskaaslasi: russkije ja sovetskije.

Edasi – Eestis on olnud Loodearmees (Judenitshi väes) teeninutest siia jäänuid ja nende järglasi, samuti neid, kes põgenesid Venemaalt revolutsiooni eest. Hiljem lisandusid siia tööle suunatud liidutehaste ja kaevanduste töölised ning N.Liidu sõjaveteranid. Selle jada lõpetavad nn uusvenelased.

Nagu näha, kõigi nende gruppide poliitilistel huvidel ühtset kokkupuutepunkti pole. Seepärast on järeldus, et venelastel olevat Eestis ühised huvid ja eesmärgid, ülepingutatud ega vasta reaalsusele.

Olgu veel kord toonitatud: kõik eeltoodu rajaneb esivanemate pajatustel, kuid tal ei puudu loogiline alus. Tegelikku ajalugu me vist ei saagi kunagi teada – ikka tuleb lugeda poliitikute tellimusel tehtud kirjutisi, mis olenevad ajastust ja võimulolijate vaatevinklist.

b[illustratsioonitekst]
Legendaarne varjaag Rjurik – Vene riigi rajaja, kes 862. aastal läänest Novgorodi saabus. Ajakiri Newsweek on tänavu välja pakkunud põneva genealoogilise versiooni: Rjurik võis olla soomeugrilane. Geneetikute uuringud viitavat ajakirja andmeil sellele, et tuhandeid aastaid tagasi tekkis Aasias geenikandjate grupp, mis jõudis läbi Siberi ja Uuralite Läänemere kallastele. DNA-proovid kinnitavad, et seda geenide halogruppi kannavad tänapäeval soome-ugri rahvad ning väike grupp rootslasi ja norralasi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)