Maatamees. Contra: „Oleksin julgenud lavale kummardama minna küll!“

Foto:Scanpix

Sündinud Võrumaal Urvastes 22. märtsil 1974. aastal agronoomi ja raamatupidaja pojana, õppinud Urvaste Algkoolis 1981-1984, Kuldre 9-klassilises koolis 1984-1989 ja Antsla Keskkoolis 1989-1992.  Sõjaväeteenistuses Eesti piirivalve Piusa kordonis 1993-1994. Töötanud 1994. aastal kuu aega inglise keele õpetajana Kuldre koolis, seejärel postiljonina Urvastes, aastail 1996-1999 oli Urvaste postiülem. Hiljem vabakutseline kirjanik ja stsenarist. Toimetas Urvaste Valla Lehte 2004-2008. Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige aastast 1997, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1997.

Contra kirjutas 2010. aasta suvel Keskerakonna tellimusel näidendi „Maatamees", mille esietendus oli 16. jaanuaril erakonna valimiskonverentsil ja kolm jätkuetendust eelmisel nädalal Tallinna erinevais kultuurikeskustes. Kesknädal palus Contralt intervjuu.

1.Kust Sa said idee maatamehest? Kas see oli juba ammu pääs või palusid k-kondlased Su käest seda teemat ise?

Ma ise ei ole maatamees ja sellega seoses olen kogenud, et maad omada ei ole sugugi ainult suur õnn. Seega oli teema mu sees olemas, Keskerakond minult mingit teemakäsitlust ei nõudnud, ehk niipalju suunati, et tegu võiks olla komöödiaga.

2.Kuidas Sa otsustasid kirjutada nii hääd teksti Keskerakonnale? Kas Sa ei kartnud, et sõbrad IRL-ist, sotsidest ja igalt poolt mujalt teevad Sulle Trubetskyt?

Võib-olla nad jõuavad teha veel? Eks ma võtsingi selle töö vastu põnevusest, mis toimub, kui mind saab Keskiga kuidagiviisi seostada. Tehakse hullemaidki ekstreemsusi, mina näiteks jooksen maratoni. Mõned püüavad kaljuseina mööda üles ronida, teised jalgrattaga saltosid teha ...

Olen Reformile luuletusi teinud, kunagi ammu ka Res Publicale, tundus tobe keelduda, vahet teha. See oleks ju olnud diskrimineerimine poliitiliste vaadete pärast.

Mulle meeldis seda lugu kirjutada, mõte sellest, et kirjutan Keskile, kadus loomise käigus ära.

Arvan, et kui ei ole oma südametunnistusega vastuollu läinud, kui julgen siiralt inimestele otsa vaadata, ei hakka keegi kottima, mõni üksik internetikommentaar, nendega olen harjunud.

Näidendi ajal istusid kaks vanemat daami mu kõrval ja olid nõus mu käest autogrammi võtma alles siis, kui said teada, et ma ei ole Keskerakonda astunud. See oli lahe, mõnus mõtelda, et vähemalt neid kahte tädi ei pane minu näidend Keski poolt hääletama.

3.Kas Urvaste kandis liigub ringi palju maatamehi? Räägi, kuidas ilma maata eestlased teie kandis eluga toime tulevad.

Vaesem rahvas ilmselt ei ihkagi maad väga omaks saada, kui neil niigi lubatakse seal peal elada, ehk kõige teravam probleem maaga on just neil, kellel on niigi kõige rohkem maad. Ehk siis põllumajandusega tegelejatel. Maatükkide (kasutusvalduste) jagamine talunikele on vallas üks suuremaid tüliõunu olnud, mis põhjustas isegi mitmel aastal suure traditsiooniga ümber Uhtjärve jooksu ärajäämise.

4.Oled rohkem tuntud luuletajana ja laulutekstikirjutajana. Mitmes näidend see Sul oli? Kas on kavas veel midagi suuremat suuremat (lavale, raamatut?) kirjutada?

Raamatuid tuleb veel kindlasti, ennekõike luuleraamatud, aga tasapisi proovin midagi romaani või vähemalt jutustuselaadset ka valmis saada.

Näidendeid olen teinud vähe, A. Le Coqile sai tehtud üks Tartu õlleajaloost, lastele on üks võrukeelne „Mõmmi-Piitrest", Kivirähu ja Rahmaniga kolme peale „Kõrts". Omal ajal sai Urvaste näitetrupile mõned tükid kirjutatud, värskeim neist „WC põllu veeren", mille kirjutasin Urvaste seltsimaja uue WC avamise puhul.

Ühe noortepärase tükiga võtsin kunagi näidendivõistlusest osa, aga sellest pole keegi kinni haaranud, näitemänguagentuuris peaks ta olemas olema. 

5.Mis arvad, kas praegu mängitakse teatrilavadel piisavalt etendusi kaasaegsete Eesti autorite sulest ja kaasaegsete eestlaste elust? Kas peale Kivirähki tuleb veel mõni nimi meelde?

See on põnev küsimus, tundub, et tõesti teatrid armastavad rohkem ajalugu ja klassikat kui tänapäeva. Aga näidendivõistlusel valiti just tänapäevaseid ja realistlikke etendusi paremate hulka, kahjuks pole täpsemalt nendega kursis. Ega üldse teatriga, aga tavaproosas kirjutatud teoste põhjal saaks kindlasti nii mõndagi lavastada. Esimesena tuleb meelde Peeter Helme „September" tänapäevasest inimlikke väärtusi kaotavast kontoriametnikust, mille lugemine võttis ikka judina ihule. Pisut sarnast inimtüüpi, ehk küll mõnevõrra rumalamat ja tänu sellele pohhuistlikumat, esindab minu meelest ka meie kõigi poolt armastatud Sotsiaalse Sidususe Minister.     

6.Kas Eesti elu on liiga tõsine? Mida teha, et nalja oleks rohkem - räägitakse, et inimese eluiga tõuseb, kui ta on paremas tujus?

Nalja on palju, kui huumorisoon on olemas. Blogimaailmas leiab nii mõndagi, teles on Pehmed ja karvased, olid Riigimehed, Tujurikkuja. Kuuldavasti on taas uus huumoriajakiri tulemas. Palju nalja olen saanud ka Tõlliste valla lehest, kus üks peamisi kirjutajaid suudab moodustada nii pööraseid lausekonstruktsioone, et loed ja oled naerust kõveras.

Omaette „naljandusharu" on naljad Edgar Savisaarest. Selles mõttes on Edgar vähemalt sama kõva mees kui Lenin või Brežnev. Nagu igas žanris, on ka siin nii pärleid kui ka huupilahmimist, aga ma ei usu, et ükski nähtus Eestis saaks nii palju tasuta reklaami kui Edgar Savisaar.

7.Millal Sa lähed ära Riigikogusse? Praegu ju sinusugused vabatmehed lähvad kõik reas?

Ma ei pea ennast heaks maailmavaate peale läbirääkijaks. Usun, et praegu veel leidub kandidaate, kes saavad minu asjade eest paremini seista. Aga poliitikast päris mööda vaadata enam ei saa, kuidagimoodi olen ma ikkagi sellega seotud. Valima lähen kindlasti ja väljendan oma arvamusi ka teiste kanalite kaudu.

Esimestel valimistel hääletasin muide roheliste poolt, Ege Hirv oli vist kandidaadi nimi, korra hääletasin ka praeguste roheliste poolt, nüüd ilmselt pöördun sotside juurde tagasi.

Mulle meeldib, kui ma ei pea enda poliitilisi eelistusi varjama, saan aru, et paljud Keskerakonda kuulujad häbenevad seda. Hindan väga inimesi, kes on uhked selle üle, et Keskerakonda kuuluvad (meeldimine ei tarvitse sellega kaasneda). Nad on õiges kohas. Seda et nõrgema otsustusvõimega inimesi oma parteisse meelitatakse, seda on muidugi igas parteis, aga Keskerakonnas torkab see kõige rohkem silma. Võib-olla ka tänu meediale, kes Keski tegemisi erilise hoolega kajastab 

8.Mis on see Eesti Nafta, millega me kõik rikkaks saaksime? (Toimetuselt - sellest küsimusest saavad eriti hästi aru ainult need, kes on etendust „Maatamees" näind.)

Mulle tundub, et ajupotentsiaal, teaduslikud saavutused, innovatsioon ehk spungiotsimine, IT-lahendused. Teisest küljest ka kama ja Kaera-Jaan. Ehk siis kultuur. Samas kultuuripealinna aasta kipub näiteks lugemisaasta kõrval, mis just lõppes ja vähemalt minu uuesti raamatute juurde tõi, siiski väga lahjaks jääma. Ilmselt kaadriküsimused varjutasid sisulisi küsimusi.   

9.Kuidas jäid rahule Keski teatritrupi lahendusega? Normanni Henrik oli ju väga hää, lavastaja ja peaosatäitja? Sa ei julge ometi öelda, et põlnd?

Pean vist kõiksepealt endale tuhka pähe raputama, et kirjutasin liiga pika tüki, mida pidi lühendama, laulud välja jätma, need olid üsna olulised süžeed siduvad detailid.

Mõningate asjade mõte ei tulnud etenduses minu jaoks välja. Aga oli piisavalt häid üllatusi ka, mis tekitasid vaimustustki. Nii et oleks julgenud lavale autorina kummardama minna küll.

Näitlejad olid kõik veenvad, Riisalu ilmselt mängiski ennast, Normann on vigurite ja nägude tegijana ikka tuntud headuses, tooksin välja eraldi südantlõhestava osa, mille peale saal kuidagi eriliselt vaikseks jäi, traagikuna polegi teda varem näinud

10. Kuidas Sa seal Lõuna-Eesti kuplite vahel kasvasid nii naljarikkaks inimeseks? Mis õpetust jagasid Sulle vanemad, vanavanemad, õpetajad?

Eks nad püüdsid minust ikka korralikku kodanikku kasvatada.

Aga olen mõelnud ka enda lapsepõlve peale, et olin küllalt hea kiusamisobjekt, vastu hakata eriti ei osanud, eks siis pidin endale sobiva kaitsevahendi välja töötama. Ja selleks sai nali. 

Küsimused esitasid Urmi Reinde ja Indrek Veiserik

Jaga |