Nädala juubilar HENRI MATISSE 145

1887. aastal suundus ta isa soovil Pariisi õigusteadust õppima ning pärast õpingute lõpetamist jõudis lühiajaliselt teenida Saint-Quentini linnakese õigusbüroos kirjutajana.

Väidetavalt avastas kunstnik oma kire kunstiloomingu vastu 21-aastaselt, taastudes pimesooleoperatsioonist. Kuna taastumine oli pikk ja vaevarikas, andis ema pojale igavuse leevendamiseks maalimistarbed. Tervenedes läks Matisse küll õigusbüroosse tagasi, kuid ei suutnud enam loobuda maalimisest. Igal hommikul enne tööleminekut võttis ta joonistamistunde ning veetis maalides ka lõunapausid ja ka ööd.

1891. aastal loobus ta oma senisest töökohast ning asus elama Pariisi, et saada kutseliseks kunstnikuks – otsus, mis muidugi põhjustas tuska isale.

Matisse’i stiil muutus karjääri vältel märgatavalt, saades mõjutusi kunstnikelt, kellega ta kokku puutus. Esialgu ei olnud Matisse'i maitse kaugeltki mitte avangardistlik ning tema varaseimad Pariisis maalitud tööd olid teostatud 17. sajandi Madalmaade stiilis. Algselt keskendus Matisse maastikele ja vaikeludele, mis esindavad rohkem traditsioonilist stiili, mis oli eeskujuks prantsuse 1850. aastate realistidele. 1892–1899 võttis ta tunde Gustave Moreau’ juures Pariisi Kaunite Kunstide Koolis (École des Beaux-Arts).

Hiljem liikus ta impressionismi suunas, seda tänu tutvusele Austraalia kunstniku John Peter Russell’iga, kes tutvustas muu hulgas Matisse’le ka van Gogh’i töid, mida tol ajahetkel veel ei tuntud. Kuid tema suurim mõjutaja oli Paul Cezanne ning lõpuks liitus ta fovismi suunda esindavate kunstnikega. Ta arvas, et kunstnikul pole vaja loodust kopeerida, vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda selle mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Seega värvid ja jooned lõuendil ei sõltu otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Kogu kompositsioon on väljendav: modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted jne.

1896. aastal esines Matisse näitusel nelja maaliga, millest üks („Lugev naine“, 1894) osteti ära riigivõimude poolt. Samal ajal võeti Matisse Rahvusliku Kaunite Kunstide Ühingu (Salon de la Société Nationale des Beaux-Arts) liikmeks, mis lisas talle kui kunstnikule tublisti enesekindlust.

Järgmistel aastatel mõjutasid Matisse’i enim siiski neo-impressionistid ehk pointillistid. 1899. aastal lõpetas ta oma tegevuse Salon'is ning hakkas esmakordselt koguma tuntust moodsa kunstiga tegelevates ringkondades. Laiem tunnustus jäi esialgu siiski tulemata ja Matisse'i esimene isikunäitus leidis aset alles 1904. aastal. Sellest ajast hakkasid tema loomingus esinema hoogsad pintslitõmbed ja julge värvikasutus. Näeme uues stiilis maale „Avatud aken“ ja „Naine kübaraga“ (abikaasa portree) 1905. aastal Pariisis. Samal näitusel olid väljas ka mõnede teiste jõuliste värvidega eksperimenteerinud kunstnike tööd. Üks näituse kriitikutest iseloomustas noori kunstnikke nimetusega „les fauves“ („metsikud elajad“). Nii oligi sündinud fovism, 20. sajandi esimene tunnustatud modernistlik kunstivool, mille liidrina Matisse tuntuks sai.

Foovide rühmitus oli liiga ebastabiilne, et pikemaks püsima jääda, ning selle liikmed liikusid vastavalt oma huvialadele peatselt edasi ekspressionismi, kubismi jt tekkivate voolude suunas. Matisse, kes jäi truuks oma kiindumusele puhastesse värvidesse ja stiliseeritud kontuuridesse, sai 1905. aasta näitusele järgnevatel aastatel kiiresti maailmakuulsaks. Elu lõpuni paistis ta silma viljakusega ja huviga hilisemagi avangardi vastu. Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. Kunstnik arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene suudaks seda vaadates lõõgastuda.

Matisse ja Pablo Picasso olid korraga nii suured kunstnikud, pikaaegsed sõbrad kui ka suured konkurendid. Esialgu ei meeldinud neile teineteise looming, kuid arvatavasti tunnetasid nad mõlemad teisest lähtuvat jõudu ja energiat, mis suutis kummaski stimuleerida loomingulist. Seega olid nad teineteise jaoks kunstiliselt tugevad mõjutajad. Nad pidasid teineteise töid ja arengut silmas kogu elu vältel ning tihti kasutasid oma töödes sarnaseid või samu teemasid või isegi pealkirjastasid tööd sarnaselt. Nende suhet on kirjeldatud kui väljapeetud malemängu, Matisse on ise viidanud aga sellele kui poksimatšile. Matisse ja Picasso kohtusid alles 1906. aastal, kui kohtumise korraldas ameerika kollektsionäär Gertrude Stein. Ehkki mõlemad kunstnikud olid loomult võistlushimulised, austasid nad teineteist nii inimeste kui ka loojatena.

1894. aastal sündis kunstnikule (ühe modelliga) tütar Marguerite. Neli aastat hiljem Matisse abiellus Amélie Noellie Parayre’ga, kellega koos ta tütart kasvatas. Sellest abielust sündis kaks poega: Jean (1899) ja Pierre (1900). Nii tütar kui ka abikaasa inspireerisid Matisse’i tihti ja ta kasutas neid modellidena.

Elu viimased aastad veetis Matisse ratastoolis. Kui ta ei suutnud enam piisavalt pikalt jalul seista, hakkas kunstnik looma taieseid, kasutades paberit ja kääre ning pikka keppi, et kujundada neid tükke seinale, kuni ta oli tulemusega piisavalt rahul. Kirjeldatud tehnikat nimetas ta „kääridega maalimiseks“.

Matisse suri südameinfarkti tagajärjel 84-aastaselt 1954. aastal. Ta on maetud Nizza lähedale Notre Dame de Cimiez’i kloostri kalmistule.

ULRIKA KARU

Tekst koostatud ingliskeelsete allikate ja Eesti kultuuriloolise veebi põhjal.

Jaga |