Valitsusparteide telgitagused: vaade Toompeale all-linnast

Kas Sulle ei tundu, et Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu koalitsioon Toompeal on kokku varisemas? Iga nädal toob meedia välja mõne löömingu, mis on inspireeritud nende omavahelistest konfliktidest. Viimati Priit Kama küsimus, keda kui põlist isamaaliitlast tahtis Vaher nimetada riigipolitsei etteotsa, aga Reform ei tahtnud kuidagi nõustuda.

Ärge olukorda koalitsioonis üle dramatiseerige. Ei lagune nad kuhugi. Mida nad siis tegema hakkavad, kui seda koalitsiooni enam ei ole? Lähevad Euroopa Liidu nimetuteks ametnikeks, kus upuvad selle massi sees, kes Brüsseli kabinettides ringi tungleb? Sealses seltskonnas ei pruugi nad sugugi enam konkurentsivõimelised olla. Siin on neil palju parem vegeteerida, ja kergelt see koalitsioon alla ei anna.

Kuid Kama küsimus on ju selgelt aktuaalne.

Otsige põhjust kaugemalt ja sügavamalt. Tuletage meelde, kuidas IRL kaasa aitas, et Kristen Michal kaotas justiitsministri portfelli. Juba siis susises Reformierakond, et vastukaaluks peaks ka IRL mõnest ministriportfellist ilma jääma, seda enam, et põhjus selleks oli olemas. Kama kandidatuuriga nõustutakse sel päeval, kui IRL-ilt on õnnestunud midagi suuremat välja pressida. Selleks on lai tegevusväli - loosi lähevad Riigikohtu esimees ja ka KAPO peadirektor, aga ka teisi ameteid. Ning võib-olla kõige tõenäosemaks sihiks oleks Partsi kui majandusministri väljapressimine valitsusest, mida Reform on juba mõnda aega igatsenud. Eks Parts on selleks ka küllalt põhjust andnud. Nüüd võidakse ta 21. märtsiks ümber manööverdada Riigikogu esimehe Ergma ametikohale. Pealtnäha näeks see isegi ametikõrgenduse moodi välja.

Kas see võib muuta ka jõujooni Riigikogu juhatuses?

Teoreetiliselt küll, praktiliselt aga vaevalt. Skeemitamine toob kaasa liiga suured riskid, kuid neid ei taheta võtta. Mäletan seda sellest ajast, kui Isamaa, ERSP ja sotsid mind Riigikogu aseesimehe koha pealt ühel meelel maha püüdsid võtta. Operatsiooni juhtis nüüd juba kadunuke Illar Hallaste. Isegi tema ei saanud hakkama, kuigi Hallastet peeti tookord Riigikogu kõige vingemaks intrigaaniks.

Sellisest intriigist ei tule midagi välja, sest valimised on salajased ja lõpuks käitub igaüks nii, nagu talle parem tundub olevat.

Kas olukorda ei muuda see, kui „aknaalused" mõne valitsuspartei ridu täiendavad?

Muidugi on näha, kuidas Vakra püüab kogu oma seltskonda müüa ühtse paketina. Aga tegelikult kõneleb seal igaüks iseenda eest. Paremal juhul läheb sellest loožist kaks SDE-sse, kaks Reformierakonda ja üks Isamaaliitu. Mingit tugevamat jõudu selle seltskonna baasil ei sünni.

Koos sotsidega võiksid „aknaalused" ometigi tugevamad olla. Kas see ei võiks neid ahvatleda?

Oleme isegi püüdnud neile sellise käigu võimalikkusest märku anda. Aga sotsid hoiavad end meie tuules nagu jalgrattaspordis. Nii on neil mugavam, vähemalt kuni valimiste päevani. Praegu on nad võimul kolmes kohas - Valgas ja Põltsamaal koos meiega ning Paldiskis on neil Vene Erakonnast tulnud linnapea. Sotsid olid võimul ka Tallinnas, ning sealgi koos meiega. Pärast valimisi on sotsidel suured plaanid, ja meie hoiame neile tugevalt pöialt, et nad saaksid palju hääli, aga loomulikult mitte Keskerakonna arvelt.

Veel viimane küsimus Toompea kohta. Kas Mart Laari nimetamist Eesti Panga nõukogu esimeheks võib tõsiselt võtta?

Ei ja jah. Ilves on ju teatanud, et ühtegi tegevpoliitikut põhiseaduslikule ametikohale ta ei luba võtta. Ilves on aga oma sõnu varemgi söönud. Kui ikka koalitsiooniparteid nõuavad, küll ta siis põhjuse leiab seisukohta muuta. Mina küsiksin, kas tõesti soovitakse Eesti Pangast kasvatada vaid hooldekodu, sest muud funktsioonid on sealt ammu Euroopa Keskpanka üle antud. Laarist on mul lihtsalt inimlikult kahju.

Aga mis toimub all-linnas peale selle, et tänavatel on ohtralt auke ning teed lagunevad aina edasi? Ning lisaks tasuta ühistranspordile ja eakate apteegisoodustusele tuleb Lasnamäele Moskva park? Riigimeediast muud ju Tallinna kohta ei kuulegi.

Valitsuspropaganda eesmärgiks on nii Tallinna head kui vead kokku üheks halliks massiks segada ja sellega maha salata fakt, et Tallinna elanike arv kasvab jõudsalt ning ületab alanud kuul juba 425 000 piiri. Aastaga on Tallinn kasvanud üle 8000 inimese võrra! Meile ei tulda välismaalt, vaid ikka mujalt Eestist, mis valitsusruuporite kujutise järgi on Euroopa tasemel.

Mis puudutab teid, siis käisin just Tartus - ma küll ei ütleks, et seal tänavad Tallinnast paremas korras oleks. Sama või veel hullem lugu on Pärnus.

Jah, tõesti väga kahju on seda öelda, aga teed-tänavad pole korras üheski Eesti linnas. Ja vastupidiselt valitsuspropagandale on üldiselt üsna nigelad ka riigiteed, sest suur osa kütuseaktsiisist ei jõua üldse teedesse. Ja sellestki rahast läheb lõviosa suurusehullustuses planeeritud liiklussõlmede rajamisele, justnagu ootaks Eestit lähikümnendil ees hüppeline autode ja inimeste arvu kasv. Kohalike teede tarvis pudeneb riigilt omavalitsustele vaid koorukesi.

Tallinn saab 15. maiks, Tallinna päevaks, linna kulul augud lapitud: Kahjuks mujal Eestis pole omavalitsustel enam raha isegi aukude parandamiseks. Uutest katetest rääkimata.

Tallinna tasuta ühistransport on aga õnnestunud isegi üle ootuste hästi ning lisaks muu maailma suurele huvile on märgata ka üha tugevamat survet Harjumaal ning teisteski Eesti maakondades, näiteks Saaremaal, tasuta ühistranspordi debati algatamiseks.

Miks ikkagi just Moskva park?

Selle teema senises käsitlemises on Eesti meedias palju silmakirjalikkust või ka lihtsalt piiratust.

Tallinna keskaegses vanalinnas on tänagi väga elav Vene tänav. Meie üks suuremaid liiklusmagistraale on Peterburi maantee. Vene keisrinnalt nime saanud Kadrioru pargis asub Peetri maja ja seal on ka Eesti riigipea residents. Moskva park poleks küll esimene ega viimane Venemaaga seotud toponüüm Tallinnas.

Nii nagu siin on ka mitmete teiste Eestiga lähedalt seotud maadega seoses olevaid kohti ja nimesid. Mullu avasin Tallinna päeval Taani Kuninga aias moodsa skulptuuri „Tuli lipp". Sõltuvalt tõlgendusest võib ju seegi kellegi jaoks sümboliseerida vaid eestlaste lüüasaamist taanlastelt muistses vabadusvõitluses, kuigi värskem ajalookäsitlus on selle lähenemise ümber hinnanud. Meie vanalinna palistavad pisut hilisemal perioodil rajatud Skoone jt Rootsi nimedega bastionid. Meil on Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika tänav.

Avasin eelmisel aastal Tallinna südames Vabaduse väljakul Poola eelmise sajandi 80-ndatel aastatel tegutsenud ametiühingukoondise Solidaarsus mälestuskivi. Meie taasiseseisvumist esimesena tunnustanud Islandi riigi nime kannab väljak Välisministeeriumi ees.

See, et pärast 700-aastast orjaööd pole Tallinnas Saksa maadele ega Saksa linnadele viitavaid kohanimesid, on ehk ajalooliselt isegi seletatav (kuigi saksapäraste nimedega paiku on siin küll ja veel - a la Rotermanni ja Lutheri kvartal).

Muidugi ma ei arva, et me peaksime Brüsseli eeskujul tekitama Tallinna näiteks Stalingradi, Roosevelti või Montgomery tänavaid. Et meie linna kohanimedes ei esine aga Lätit ja Riiat ega ka Soomet ja Helsingit, on kindlasti parandamist vääriv paradoks. On ju Riias Tallinna tänav vägagi nähtav ja Tallinna väljak Helsingis samuti täitsa olemas.

Kahjuks on ajakirjandus hakanud Moskva pargi ideele halba varju heitma. Uurisin, kust see idee alguse on saanud. Mulle toodi dokumendid, et 20.-22. detsembrini 2010 pidasid omavahel nõu Moskva ja Tallinna kommunaalmajanduse asjatundjad. Tallinna poolt olid seal Deniss Boroditš ja Otto Poppel ning teemaks oli Tallinna teemapargi rajamine Moskvasse ja Moskva teemapargi rajamine Tallinnasse. Nii räägib läbirääkimiste baasil koostatud protokoll, ja mina ei näe selles idees ka tagantjärele midagi taunitavat.

Kirjutas Urmi Reinde

Jaga |