Miks tänane Kesknädal teistsugune tuli?

Heimar Lenk,      12. veebruar 2003


Niimoodi võib meie lugeja küsida. Kogu number on ju pühendatud vaid ühele teemale ja ühele inimesele. Eksminister Ain Seppikule. Harilikult Kesknädal ühe inimese numbreid välja ei anna. Kuid seekord oleme sunnitud.
Endise siseministri lugu on ajakirjanduses ja avalikkuse ees sedavõrd ühekülgselt valgustatud, et toimetus pidas vajalikuks erinumber välja anda. Et selgitada ka teise poole arvamust, nagu praegu moes öelda. Sõna saavad sellised autoriteedid nagu Rein Veidemann, Raivo Palmaru, Leon Glinkman, Tiit Vähi ja mitmed teised. Lisaks hulk arvamusi tavalugejailt.
Kuigi igal autoril on loole oma lähenemine, ühendab ometi üks mõte neid kõiki. Siseministri juhtum on meedia poolt kunstlikult välja imetud skandaal, mille ainsaks eesmärgiks tuleks lugeda vaid kevadiste valimistulemuste mõjutamist. "Selgus, et teatud poliitilistel jõududel ei ole ka nendeks valimisteks muud sõnumit kui võitlus minevikuvarjudega. Ja seda nüüd juba neljandatel üldvalimistel järjest," kirjutab Raivo Palmaru.

Ekspresident Lennart Meri koos Eesti NSV rahvakirjaniku Jaan Krossiga kuulusid Seppiku esimeste hurjutajate hulka ja imestasid, miks endine ülemkohtunik katlakütjaks ei hakanud. Et nii-viisi rezhiimi teenimisest hoiduda. Kuid mina omaltpoolt küsin kahe kirjamehe käest vastu, et miks nad ise seda ei teinud. Nemad võtsid lahkesti nõukogude aegseid autasusid ja tiitleid vastu. Jaan Krossil oleks nõukogudeaegsest rahvakirjaniku austavast nimetusest ju väga lihtne loobuda olnud. Ma ei mäleta ühegi kirjaniku või kunstniku protestlikku lahtiütlemist mõnusast välissõidust, Kirjanike Liidu puhkekodust või korterist kirjanike majas. Miks nõuda teiselt seda, mida ise vaevaks pole võtnud. Kuidas piiblis on öeldud - kes ise puhas, visaku esimene kivi.
Kas poleks ehk aeg lähimineviku vihale joon alla tõmmata. On ju iga keskealine inimene elanud osa oma elust Nõukogude Eestis ja seda aega ei saa keegi tema biograafiast välja kirjutada. Nüüd on meil tagantjärele raske öelda, kes see vabaduse eest rohkem või vähem võitles. Kas neljanda haigla kirurg, kes partei keskkomitee liikmekandidaadi elu päästis, on siis nüüd nõukogude korra teener. Kas kõik 110 000 inimest, kes 1987. aastal kommunistliku partei ridadesse kuulusid, on siis nüüd vabariigi vastased? Ei saanud ju nad kõik katlaid kütma minna.

Ajalooprofessor David Vseviov ütles Eesti Raadio eetris otse välja, et Seppik ei ole ületanud mingit moraali- ja eetikapiiri, kuna see piir on nihutatud liialt kaugele. Tema hinnangul on nõukogude ajajärgu poliitiliste tegude hindamise eetilised piirid Eestis pandud paika alates sellest hetkest, kui kohtunik Seppiku aegne ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esi-mees Arnold Rüütel valiti Eesti Vabariigi presidendiks. "Ja siia tulebki panna punkt," kirjutas professor Vseviov Äripäevas.
Teiste sõnadega öeldes tähendab see seda, et kui rahvaesindajad soostusid riigipeaks valima endise nõu-kogude aegse tippnomenklatuuri esindaja, siis sellega on tehtud ka valik teiste suhtes. Kirjutas ju meie praegune president alla tollaegseile seadustele. Ka neile, mille järgi Seppik oma tööd tegi. Kuid rahvaesindajad hindasid Rüütli tegusid meie iseseisvuse taastamisel suuremaks kui tema minevikuvarju ja valisid ta riigipeaks. Oleks ka juba 1992. aastal valinud, kuid siis osutusid poliitilised mängud presidendi ümber rahva tahtest tugevamaks.

Sama käekiri on tunda Seppiku juhtumi puhul. Kui aasta otsa vaikselt kodus istunud ekspresident ühtäkki avaldusi kukub tegema ja raadiosse neid ette lugema ruttab, võib aimata suure poliitilise afääri küpsemist. Kui loome- ja kunstirahvas ühisavaldust koostama pannakse, et parempoolsed erakonnad poliitilise vastase vastu kokku hakkaksid, on õhus tunda ühtset juhtimist. Juhtimist samast keskusest, kust esimene nool siseministeeriumi suunas välja lasti. Minister sunniti küll ennast taandama, kuid avalikku arvamust oma rahva lähimineviku hindamisel pole see oluliselt muutnud. Massilist hukkamõistulainet kaheksakümnendail aastail elatud elu üle pole sündinud.

KESKMÕTE:
Jaan Krossil oleks nõukogudeaegsest rahvakirjaniku austavast nimetusest ju väga lihtne loobuda olnud. Ma ei mäleta ühegi kirjaniku või kunstniku protestlikku lahtiütlemist mõnusast välissõidust, Kirjanike Liidu puhkekodust või korterist kirjanike majas. Miks nõuda teiselt seda, mida ise vaevaks pole võtnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (68)