Rahvas tahab presidenti otse valida. Kesknädala küsimusele vastavad Arnold Rüütel, Juhan Kivirähk, Ilvi Cannon, Rein Ruutsoo, Ivar Raig

1992. aastal, kui valiti uuele vabariigile esimest presidenti, toimusid ühtlasi ka viimased otsevalimised. Meenutuseks, kandidaadid olid: Arnold Rüütel, Lennart Meri, Lagle Parek ja Rein Taagepera. Rüütel võttis rahvalt 41% häältest, Meri 29%, Taagepera 23% ja Parek 4,2%. Teise vooru läks kaks esimest, kuid teine voor ei toimunud enam otsevalimistel, vaid Riigikogus, kus Lennart Merit toetas võimule tõusnud Isamaa koalitsioon. Vabariigi Presidendi valimise seadus aga üritati koostada nii, et Rüütel enam kunagi valituks ei osutuks.

1996. aastal Rüütel ei kandideerinud ja üheksa presidendikandidaadi seast jätkas senine president Meri.

2001. aastal tuli Rüütel siiski vastu hulga toetajate soovile ning otsustas oma kandidatuuri üles seada. Nii kohalikule poliitikkonnale kui ka välisvaatlejaile täiesti ootamatult võttiski võidu Rüütel, kuna parempoolsed erakonnad ei suutnud ühises kandidaadis kokku leppida.

8. oktoobril 2001 asus presidendi otsevalimist ootamatult toetama Lennart Meri, kes andis vahetult enne riigipeatoolilt lahkumist Riigikogule üle põhiseaduse muutmise eelnõu otsevalimise kohta.

2002. aasta 7. oktoobril algatas Keskerakond Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse Vabariigi Presidendi pädevuse ja tema valimise korra muutmiseks (1182 SE). Eelnõu ei leidnud Riigikogu toetust.

2003. aasta 12. juunil algatasid 71 Riigikogu liiget Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu Vabariigi Presidendi valimise korra muutmiseks (91 SE). Tookord toetas seda eelnõu ka värskelt parlamenti valitud uus poliitiline jõud Res Publica. 2005. aasta 8. märtsil toimus selle eelnõu teine lugemine, mis aga katkestati.

2013. aasta 14. veebruaril esitas Keskerakonna fraktsioon taas Riigikogule seaduseelnõu, mis annaks presidendi valimise õiguse rahvale. Eelnõu algatajad leiavad, et presidendi otsevalimine vastab ühiskonna ootustele.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Priit Toobal märkis, et avaliku arvamuse korduvate küsitluste järgi toetab valdav enamik inimesi ideed sätestada presidendi otsevalimine. „Sellest on räägitud juba kehtiva põhiseaduse koostamisest saadik. Seda on Eestile soovitanud president Meri ja president Rüütel. Presidendi otsevalimise idee kogus märkimisväärse poolehoiu ka president Ilvese algatusel avatud Rahvakogu portaalis, mis näitab, et Eesti ühiskond ootab muudatust. Leiame, et rahvas suudab valida meile väärilise riigipea. Peame õigeks, et Riigikogu loovutaks selle õiguse rahvale."

2013. aastal valis rahvas esmakordselt presidendi Tšehhi Vabariigis. Veel saab rahvas presidenti valida Austrias, Iirimaal, Soomes, Prantsusmaal ja mujal Euroopas.

Kuidas suhtute presidendi otsevalimisse?

Kesknädala küsimusele vastavad:

President Arnold Rüütel:

„Olen presidendi otsevalimist kogu aeg toetanud. Sellel on mitmeti sügav mõte ja Eesti-suuruses riigis oleks seda ka lihtne teostada. Tähtsam oleks siiski võimalus inimesi rohkem ühiskonna asjadesse kaasata. Ühtlasi langeks ära ka küsimus parteide tagatubade otsustavast mõjust ja muudest vähem või rohkem varjatud kõrvalmõjudest sellele protsessile. Rahva valiku korral ei saaks need reaalselt toimida."

Sotsioloog Juhan Kivirähk:

„Alustuseks ütlen, et olen veendunud parlamentarismi pooldaja. See teema tõuseb tõsisemalt päevakorda enamasti siis, kui süveneb poliitiline võõrandumine, kui inimestel on tunne, et neil puudub võimalus otsuseid mõjutada.

Ma ei arva, et presidendi otsevalimine aitaks neid probleeme lahendada. Pööraksin küsimuse „Kas Eesti demokraatia on küps presidendi otsevalimisteks?" loogika hoopis vastupidiseks - sooviksin, et Eesti demokraatia oleks sedavõrd küps, et meil ei tekiks soovi ega tarvidust presidenti otse valida.

Sest mida annaks Eestile otsevalitud president? Veel ühe valijate poolt volitatud institutsiooni (kusjuures ainuisikulise!), kelle otsused võivad rahva tahtest lahkneda täpselt samuti, nagu on juhtunud parlamendi ja valitsuse tegevuses. Otsevalimise pooldajad näivad ihaldavat riigi poliitilisse struktuuri otsekui mingit lõpliku instantsi tõekuulutajat, kes suudaks rahva tahte parlamendi ja valitsuse üle maksma panna.

Ma ei poolda presidendi volituste laiendamist. Praeguste volituste puhul on aga täielikult õigustatud kehtiv presidendi valimise kord.

Demokraatia defitsiidist ning rahva ja riigivõimu võõrandumisest saame üle otsedemokraatia elementide laiendamisega valitud esinduskogude töös ning erakondade tegevuse ümberkorraldamisega (reeglite täpsustamine erakonnasisese demokraatia, rahastamise, aruandluse jms reguleerimiseks - ettepanekud, millega tegeleb praegu rahvakogu). On vaja leida vahendid, mis aitaksid tagada usalduse Riigikogu ja valijate, valitsuse ja rahva vahel, mitte aga tekitada nende vahele puhvrina täiendavat institutsiooni otsevalitava presidendi näol.

Riigivõimu demokraatlikkuse kriteeriumiks ei ole mitte üksnes vabade valimiste ja poliitilise pluralismi olemasolu, vaid see, kas ja kuidas realiseerub võimude tegevuses ühiskonna üldine hüve. Selleks tuleb anda kodanikele suuremad võimalused võimude tegevuse mõjutamiseks (pooldan kodanikele seadusandliku initsiatiivi õiguse andmist, nii nagu see on juba võimaldatud Euroopa Liidu tasandil ja ka kohalikes omavalitsustes) ning ühemõtteliselt kohustada riiklikke institutsioone kaasama otsustamisse kodanike huvigruppe."

Politoloog Ilvi Cannon:

„Presidendi otsevalimine ei ole mõistlik enne, kui riigis on kasutusel turvaline e-valimissüsteem. Praegune e-valimissüsteem ei vasta valimisseaduse nõuetele:

§ 1. Valimissüsteemi alused

Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed valitakse vabal valimisel üldise, ühetaolise ja otsese valimisõiguse alusel salajasel hääletamisel.

Kui meil on olemas usaldusväärne valimissüsteem riigis, võime edasi kaaluda presidendi otsevalimise võimalikkust.

Lisaksin ka fakti, et kui elasin USA-s, olin Connecticuti osariigis asuvas munitsipaalis "Registrar of Voters", korraldades 15 ja rohkem aastat valimisi, ning tean, mida üks kindel ja turvaline valimissüsteem vajab."

Ühiskonnateadlane Rein Ruutsoo:

„Olin Põhiseaduse Assamblees, mäletan hästi, mida tookord institutsiooni vormides kaalusime. Olime üksmeelsed selles, et tegemist ei ole tehnilise küsimusega, vaid võimude tasakaalu probleemiga. Otsevalimisega liigume presidentaalse vabariigi suunas. Sellega kaasneb kohustus anda rahva valitud presidendile rohkem funktsioone. Ja see tähendab ka põhiseaduse muutmist. Mina mõtleksin tõsiselt, enne kui nii ränkadest muudatustest rääkida - ma tean küll, et Keskerakond andis vastava eelnõu sisse.

Kuid kõrvuti poliitilise kriisiga on ka ilmne põhiseaduslik vajak: parlament, mis peaks olema rahvaesindajate arupidamise koht, on muudetud ainuõigete teerulliks. Parlamendi valitud president on selle enamuse vang. Valimiste eel sõlmiti vaikimisi "Ansipi-Ilvese pakt" - "Mina teen sinust presidendi, sina toetad mind kõiges". Ja Ilves deklareeeribki avalikult: Keskerakonda ma valitsusse ei luba! Teiste sõnadega, ta võtab mittepõhiseadusliku rolli. Parlamentaarses vabariigis antakse teada, et neljandiku valijate tahe on sisuliselt ette tühistatud. Ja siis imestatakse, et valimisaktiivsus langeb!

Veel hullem, president (kes jutlustab Marcus Aureliust) kahjustab süstemaatiliselt isikliku vaenu motiivil kõigi kodanike huve. Näiteks, kui Savisaar hoiatas 2008. aastal pankade laiutamise ohu eest, ründas president teda kui paanikatekitajat: ärge kuulake! Välispankade kasumeid kindlustava poliitikaga (maksuvabad miljonid!) korvatakse vähemalt osalt valimiskulud. Ilvese proua (elu nagu filmis!) aga mõnitab näljapiiril inimesei "virisejateks".

Nn rahvaparlamendi algatus, Harta, on ju tegelikult appikarje; süüdistus, et Ilves pole tahtnud märgata, et riik on "anastatud". Taibates, et demokraatia oht on reaalne, hüppab president võõra hobuse selga ja omastab loorberid, mis talle ei kuulu, püüdes rahvaalgatust "õigesse" suunda juhtida. Üks on kindel: midagi, mis kõigutaks Ansipi-Ilvese pakti, ettepanekutest läbi ei lähe.

Siiski, kõik pole nii lihtne! Mäletame ka Pätsu-aega. Jumal tänatud, et praegusel presidendil pole sedalaadi mandaati. Kahtlen, kas seda võiks anda, ükskõik kellele.

Eesti vajab küll hädasti konstitutsioonilisi uuendusi, mis muudaksid sisukaks selle esimese paragrahvi "võim kuulub rahvale" ja välistaksid Ansipi-Ilvese taolised poliitilised siiamikaksikud. Igasugused debatid sellel teemal on demokraatlikus riigis teretulnud."

Majandusteadlane ja euroskeptik Ivar Raig:

„Põhiseadus töötab enam-vähem rahuldavalt. Eesti riigi vundament sai ehitatud küllalt tugev. Kuid ei saa öelda, et vundamendis pole kohti, mida ei saaks tugevdada, parandada või hoopiski välja vahetada. Maailm ja Eesti on viimasel kümnel aastal paljuski muutunud ning ka Eestil on uued arenguvõimalused ja -vajadused. Oleks kahju, kui ühiskonna vundament jääks nendeks uuendusteks kitsaks.

Tervikuna on põhiseadus pidanud ajaproovile vastu, kuid mitu selle osa, eelkõige Vabariigi Presidenti, välissuhteid ja välislepinguid ning riigikaitset käsitlevad peatükid, vajaksid juba lähiajal täpsustamist või muutmist.

Presidendi valimise süsteemi kujundamine tekitas Põhiseaduse Assamblees korduvaid vaidlusi. Lõpuks jäid otsevalimiste toetajad alla ning võitis kombineeritud kompromissvariant, mis nägi ette esmalt valimisi Riigikogus, ning kui see ei õnnestu, siis valijameeste kogus.

Presidendi otsevalimise poolt argumenteerisid kindlameelselt erinevate poliitiliste jõudude esindajad assamblees, nii põllumeeste esindajad eesotsas Ülo Uluotsaga ning liberaal Tiit Käbin kui ka rahvuslane ja isamaalane Sulev Vahtre.

Näiteks Tiit Käbin lükkas ümber kahtlused, et kui presidenti valib otse rahvas, saab presidendivõim liiga suur või isegi diktaatorlik. „Presidendivõim saab olema nii suur ja ainult nii suur, kui selle annab talle põhiseadus. Ja on ilmne, et kui presidendil on edasilükkav vetoõigus, siis Riigikogu poolt teda valida lihtsalt ei ole õige," märkis Käbin.

Sulev Vahtre arvates polnuks riigipea otsevalimine loobumine parlamentaarsest riigivalitsemise skeemist (mida paljud kardavad seniajani), vaid õige vähesel määral muutnuks seda. Ta lisas oma assamblees peetud kõnes prohvetliku ennustuse: „Nii palju kui minul on teada värskete rahvaküsitluste andmeid, toetab üle 70% kindlalt just seda varianti [presidendi otsevalimist - I.R.] ja ei ole ette näha, et see suhtumine muutuks." Ometi hääletati assamblees otsevalimiste võimalus põhiseaduse põhitekstist välja, seda eelkõige välisekspertide mõjutusel. Nüüd tuleks tunnistada, et ajaloolasel Sulev Vahtrel oli õigus.

Samas debatis arvas Peet Kask, et „presidendi valimine rahva poolt on kõige suurem samm parlamentaarmudelist eemale [---], sest rahva poolt valitav president on just see, mille eest eksperdid meid hoiatasid. See on süsteem, milles on ühendatud mõlema süsteemi, parlamentaarsüsteemi ja presidentaalsüsteemi nõrgad küljed."

Ise toetasin Põhiseaduse Assamblees presidendivalimiste kompromissvarianti - valijameeste poolt, et ka teistel valitud isikutel peale Riigikogu liikmete oleks võimalus osaleda riigipea valimistel, „sest kõigil valitud inimestel on vaja üheskoos seda riigi rasket vankrit vedada". Jagasin arvamust, et pikka aega kestnud nõukogude režiim oli meid paljuski võõrutanud demokraatlikust mõtlemisest ja koosotsustamise võimest.

Kuid nüüd, kus me oleme juba enam kui kakskümmend aastat elanud demokraatliku ühiskonnakorralduse tingimustes, usun, et oleme koosotsustamise tarkust oluliselt õppinud ja selle vajadust kogenud, ning ka presidendi valimine tuleks uuesti anda rahva kui kõrgeima võimu kätte."

Kommentaare Kesknädala veebist

kriibu: Alustama peaks ikka algusest elik esimese asjana - avatud nimekirjad valimistel!

muigaja: Presidendi võime ju rahva valida anda, kuid kas me ikka saame õige presidendi. Ärikate erakonnad panevad siis miljonid mängu, et oma kandidaat saaks valitud. Siin võidab suurem raha ja suured lubadused ning oskuslik valetamine. Oskuslik valetamine on juba IRL-i poolt alanud.

peapõhjus: Me ei saa presidenti otse valida, sest muidu sarnaneksime Venemaale!

Esimine samm: Võõrriikide esindajaid võib lasta valimiskastide juurde ainult vastastikkuse alusel. Eesti ühepoolne lubamine on naeruväärne ja tuleb lõpetada!

to esimine samm: Siin kehtivad Euroopa Liidu seadused. Ja Eesti valija, hääletades Reformi ja IRLi poolt, on need heaks kiitnud!

aastapäev: 17.-23. veebruaril 1923. aastal toimus esimene ja ainus rahvaalgatus Eestis. Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus nägi rahvaalgatuse ette. Selle §-s 31 sätestati: "Rahvaalgatamise korras on kahekümne viiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antaks, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omandab see seadusliku jõu." Riigikogu poolt tagasi lükatud seaduse rahvahääletusel heakskiitmise korral tuli välja kuulutada uued Riigikogu valimised (§ 32). Rahvaalgatuse korras ei saanud otsustamisele tulla järgmised küsimused (§ 34):

1) eelarve;

2) laenude tegemine;

3) maksuseadused;

4) sõja kuulutamine ja rahu sõlmimine;

5) kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine;

6) mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine;

7) lepingud välisriikidega.

Ülalnimetatud sätted säilisid muutmata kujul ka 1933. aastal põhiseadusse tehtud muudatuste järel. Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadus rahvaalgatuse instituuti ei sisaldanud.

Võib lisada, et kuna 1934. aasta 12. märtsil tuli Eestis sõjaväelise riigipöörde tulemusena võimule ebaseaduslik režiim, siis on ka 1938. aasta põhiseadus õigustühine.

Urmas: Kui läheb läbi, et rahvas saabki presidenti otse valida, siis kas on lootust, et KE poolt üleslaetav presidendikandidaat on ikkagi jälle Indrek Tarand?

muigaja: Urmas. Kas sa siis pole aru saanud, et selle klouni Tarandi kulul tehti nalja. Ta oli suurushullustuses, et laste lemmik sai valitud europarlamenti, kus ta on tühine tegelane. Oma suurushullustuses arvaski, et nüüd saab presidendiks. Kuid ega rahvas ei taha klounist presidenti.

kriibu: muigaja, ah et Tarand on laste lemmik? Ja lapsed valisid ta lausa europarlamenti? Mis ajast lastel valimisõigus on?? Muide, kui keegi kellegi kulul nalja tegi, siis tegi Tarand nalja Savisaare kulul. Üsna häid kilde tuli enne presidendivalimisi Tarandi suust Keskerakonna pihta :))

variant: Aga meil on ka isehakanud president, Päts!

estonbaši: Kolmveerandliitrine viinapudel, mida varem „riigivanemaks" kutsuti, sai peale 12. märtsi 1934. aasta sõjaväelist riigipööret uue nime - „isehakanu".

Jaga |