Miks minust sai vene hariduse kaitsja?

Väike riik võib püsida ja areneda ainult siis, kui selle ühiskonnaelu on korraldatud targalt, ratsionaalselt, kui igal killukesel on efektiivne rakendus ja kogu mehhanism toimib ladusalt. Aastakümneid kestnud veneviha viljelemine on oluline osa sellestsamast mürgist, millest on siinmail juba reostunud iga ettevõtmine, iga moraalipiiks. Suure naabri regulaarne ärritamine on puhas skisofreeniline enesetapp. Kui näiteks venkud, tiblad (kuidas neid veel „õnnistada", kes pakub kihvtimat?) kaovad - olge kindlad: kapitalistlikud demokraadid hätta ei jäta, nad otsekohe täidavad tekkinud tühjuse. Oma kaltsuga. Seda enam, et eesti omad talendid on juba kõvasti laiali, enamik neist võõrsil peldikuid pühkimas.

Nende pühkimine erilist tarkust ei vaja - rapordime, et reformime eesti hariduse kuni sädeleva Euroopa või isegi USA (!) tipptasemeni! Reformi ägeduse rõhutamiseks lööme vene hariduse viimaseid kilde valusasti: säh sulle, okupant! säh sulle kooki moosiga!

Mis sellest, et ka eesti laste õpe muutub järjest formaalsemaks ja referatiivsemaks? Mis sellest, et Tallinna Tehnikaülikooli tulevad õppima sellised abituriendid, et neist paljudest ei suuda õppejõud kasvatada täisväärtuslikke spetsialiste? Peamine on lammutada vene laste haridus- ja arenguprotsess, et nad saaksid konkureerida eestlastega peamises õppesuunas: eesti keele tarvitamises. Ühesõnaga, vanusele vastava arengu ja aineõppe asemel jääb neile puhas „integratsioon": keelekümblus ja lõimumine. Ja kui veel ühendada eesti ja vene koolid... Tore kompott tuleb!

Vene ja eesti koolide ühte käkki keerutajad suhtuvad täitsa külmalt kõigepealt omaenda emakeelde. Juba praegu on hakatud rääkima emakeeleoskuse taseme langusest eesti koolides, kus on oma õpinguid läbi teinud ka endisest suurem osa vene perekondade lapsi. Sealhulgas rõhutatakse vene keele negatiivset mõju. „Integratsioonipatrioodid" seda ei märka ega mõtle sellele, mis juhtub ja kuidas moondub eesti keel veel siis, kui integratsiooni n-ö lõppsirgel, ühisklassides lisandub eesti emakeele 2/3-sse 1/3 vene emakeelt...

Kahekümne aastaga ei vaevanud Eesti haridusearendajad end olemasolevate eesti keele õppemeetodite ega nende sotsiaalse konteksti analüüsimise ja parendamisega. Selle asemel leiti teispoolt maakera mingi „kümblusmeetod" ja hakati seda rakendades vene lapsi massiliselt ümber ristima eestlasteks. Olen nii kuulnud kui ka lugenud, et „meie Siberis saime vene keelega hakkama, las nüüd nemad...". Kas ka nüüd, olles 20 aastat elanud vabas Eestis, jätkame samaga kätte maksmist? Seda lihtsam, et just väikelastele ja noorukitele. Pole ime: uuel eesti ajal on europeldikute pühkimiseks oma rahvast Eestist välja sunnitud minema juba 100 tuhande jagu. Mis siis venkudest rääkida...

Ei tasu unustada, et isegi eestistunud noor suudab adekvaatselt solvuda oma vanavanemate mustamisest ja hiljem sellele vastata. On nii, et eestlaste ja venelaste vahele on tekkinud palju ajaloolisi pingeid - seda enam ei tohi koolis ega õpikutes sellele vaenule lisahoogu anda! Vabadus tähendab eelkõige vastutust ja üllust, ning nende teemade arutamine nõuab erilist takti. Kuna mõlema poole ajalooline taust on suures osas vastastikune, peab selle arutamine eesti ja vene koolides toetuma erinevatele põhimõtetele. Kui veel lisada, et eduka kognitiivarengu tagamiseks nõuavad eesti ja vene keeleruum hoopis erinevaid meetmeid, mis ühisõppekavadest võib siin üldse rääkida? Mis targutajad meile seda jama ette söödavad?

Ülaltoodud kontekstis on kõik, mis praegu Eestimaa koolides toimub, puhas mürk. Me igas mõttes, päevast päeva kaotame oma järeltulijaid. Seda probleemi nii jätta ei saa.

IRINA KURG, MTÜ „Vene Kool Eestis" juhatuse liige, eraõpetaja, insener

[fotoallkiri]

Kõveraks väänatud puust ei saa korralikku halgugi. Foto: Tiit Maksim

Jaga |