Edgar Savisaar: Võitlesin nendega nagu Kalevipoeg sortsidega

Keskerakonna raske, aga edukas valimiskampaania on seljataga. Kas kampaania kulminatsiooniks sai ETV valimisdebatt viimasel õhtul enne valimisi?

Võitlesin, jah, Reformierakonna ja IRL-iga nagu Kalevipoeg sortsidega.

Millal hakkasite tajuma, et jääte sel mälestusväärsel debatil tõesti peale?

Algusest peale sain aru, et me räägime erinevatest asjadest. Mina püüdsin kõnelda tõsistest probleemidest, Laar ja Pentus vaid intrigeerisid. Nad ei mõistnud inimeste reaalseid hädasid - seda, et kellelgi võib kõht olla tühi ja tuba külm.

Mulle tuli meelde, kuidas korraldasime Tallinna veebilehel online-pressikonverentsi. Iga teine küsimus käsitles elamist ja selle eest maksmist. Mõne päevaga andis enam kui tuhat inimest sisse taotluse munitsipaalkorteri saamiseks Tallinnas, kui selleks võimalus tekkis. Laar ja Pentus aga räägivad, et munitsipaalelamispinda justkui pole vaja ehitada. Mõtlesin, et küsin Laari käest, mis lahendust siis tema pakub? Kas ehitaks inimestele metsavenna kombel muldonni?

Või võtame Keit Pentuse, kes lubab poole võrra väiksemaid toasoojaarveid. Pentus ei kujuta ette, et linnapea peab tegelema ka nende inimestega, kel ei ole raha, et seda pooltki ära maksta.

Ometigi tal on ju mingi kogemus. Pentus töötas kunagi isegi Kesklinna vanemana.

Võrreldes selle ajaga on olukord põhjalikult muutunud. Pentuse linnajuhtimiskogemus pärineb ajast, kui linnaosavanem tegeles sellega, kuidas jõulude eel paremini siduda lehvikut ümber Paksu Margareeta torni. Nüüd on teised ajad ja linnaosavanemalt oodatakse hoopis enamat.

Kas nüüd võib öelda, et üks tsentristide lubadus - „No pasaran!" - on täidetud? Reformierakond ja IRL tõesti ei pääsenud Tallinnas võimule.

Sellest loosungist ei saadud sugugi igakord õigesti aru. See ei käinud mitte fašistide kohta, vaid ikkagi Laari ja Pentuse aadressil, kes trügisid Tallinnas võimule. Meie loosung tähendas, et me ei lase neid läbi, seisame ees, kui nad püüavad Tallinnas läbi viia samasugust inimestega mitte arvestavat ultraparempoolset poliitikat, nagu nad teevad seda Toompeal. Me ei usaldanud Laari ja Pentust Tallinnas võimu juurde ning nägime ette, et seal võivad nad inimestele palju halba teha.

Kuidas me oleksimegi saanud Laari usaldada? Ma räägin mitte ainult nendest aegadest, kui Laar oli valitsusjuht. Mäletame ka seda, kui ta tegutses SEB Panga nõukogus. Rootsi panku süüdistatakse mitte ainult raha vastutustundetus väljalaenamises, vaid ka raha väljakantimises. Olid ajad, mil Eestist kanditi pankade poolt aastas välja 28-30 miljardit krooni, nüüd aga kurdetakse, et raha napib. Kas te tõesti arvate, et Laar panganõukogu liikmena selle eest ei vastutagi? Tema hinge peal on kõik need sajad koduomanikud, kellel pank tahab nüüd kodu ära võtta.

Veelgi enam, tema juhib ka praegust Toompea koalitsiooni, kes mõnest lubadusest hoolimata ei ole midagi teinud tööpuuduse leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Igal koondamisteatel, mis on Eesti inimestele saadetud, on lisaks firmajuhtide allkirjadele kujundlikus mõttes ka Laari ja Ansipi allkiri all.

Parem lugu ei ole ka Pentusega. Ta räägib küll hoolitsusest eakate eest, aga küsige tema käest : miks ei ole ta sõnagagi hukka mõistnud oma pinginaabrit Reformierakonna juhatuses - Meelis Atoneni, kes võrdles pensionäre sangpommiga, mis rippuvat riigi kaelas. Pentus oli üks teise pensionisamba kukutajatest. Ma tean, et reformistid ei hooli eakatest, aga ma ei teadnud seni, et nad ei hooli ka enda valijatest, kes neile veel on jäänud. Teise pensionisamba põhjalaskmine tähendab ju just nimelt nende inimeste reetmist, kes varem traditsiooniliselt Reformierakonna poolt hääletasid.

Mõelge ise, kuidas me saime selliseid inimesi Tallinnas võimule lasta - mida kõike nad oleksid võinud siin korraldada! Mul on hea meel, et enamik valijaid jagas meie kartusi ega hääletanud nende poolt.

Siiski  pakkus Keskerakond ka neile valimiseelset koostöölepet.

Tahtsime valijatele anda kindlust, et teatud asjade ärategemise suhtes on võimalik kokku leppida, sõltumata sellest, kes on Tallinnas võimul ja kes opositsioonis. Me ei palunud kellelgi ära unustada oma valimislubadusi. Kujutasime aga ette, et teatud küsimuste suhtes konsensuse saavutamine (töökohad, pensionilisa, munitsipaalehitus jne) võiks olla kõigile parteidele tähtis. Meie koostöölepingu projekt oli pikk samm oluliste teemade poliitikaväliseks ja poliitikaüleseks muutmise suunas.

Tõele au andes, Laar isegi vastas meie pakkumisele. Ning tema vastusest võis üht-teist ka välja lugeda. Pandi tähele, et Laar hoidus käsitlemast kaht avalikkusele olulist teemat - tema kirjutises ei olnud sõnagi uute töökohtade loomisest, ka hoidus ta linnavara müügi teemast. Mulle sai selgemaks, miks need Toompeal nii sisseharjunud parempoolsed  poliitikud nüüd äkki all-linna trügivad. Kujutan ette, kuidas Mart Laar nägi juba unes Tallinna ühistranspordiettevõtete harjunud kombel mahamüümist. Õnneks - unenäoks see jäigi. Ütlesin neile: ärge tooge oma Toompea rikutud mõtlemist siia, linnainimeste keskele!

Tagantjärele tundub muidugi, et parempoolsete šansid Tallinnas ei olnud teab kui suured. Ometi nägid nad välja väga enesekindlad ja näis, et mitte miski ei saa neid väärata. Oli see bluff? Millele nad lootsid?

Kindlasti mitte ainult valijate häältele. Parempoolsetel ei ole Tallinnas kunagi laialdast kandepinda olnud. Esiteks loodeti ebaõiglasele valimissüsteemile, mis Riigikogus Tallinna jaoks oli kehtestatud. Häältele erinevates linnaosades anti ebavõrdne kaal - Pirital antud häälele  neljakordne väärtus võrreldes lasnamäelase häälega. See on nagu 100 meetri jooksus, kus Keskerakond peab teistega võrdsete tulemusteni jõudmiseks läbima 400 meetrit. Lisan, et meil keelati Tallinnas ühe valimisringkonna moodustamine, kuigi seda oli varem tehtud teistes Eesti suuremates linnades, nii Tartus kui ka Narvas. Tartus tehti seda ajal, kui Ansip oli linnapea, ning põhjuseks toodi, et kõik Tartu elanikud soovivat just nimelt Ansipit hääletada.

Miks siis tallinlastele ei antud võimalust hääletada minu poolt või vastu ja hääled, mis teistes valimisringkondades minu poolt kogemata anti, tunnistati tühiseks? Tallinnast on tehtud Eestis ka ainus linn, kus valimistel enim hääli saanud partei suhtes ei rakendata modifitseeritud d'Hondti meetodit, mis võib tuua võitjale mõne lisamandaadi. Mujal seda rakendati, et hääli mitte killustada, aga Tallinnas kehtestas Riigikogu enamus selles suhtes erikorra.

Võib küsida, miks selline trikitamine ei andnud tulemusi? Ilmselt oli  põhjus selles, et psühholoogiliselt tekitati inimestes vastuseis. Surve oli liiga nähtav ja inimestel on kõigest hoolimata kalduvus oma peaga mõelda.

Näiteks kui Õhtulehe juhtkirjas öeldi, et tuleb minna valima ja valida Keskerakonna vastu, siis meile antud poolthäälte hulk sellest pigem suurenes. Ärategemise kirg tõi välja ka Urmas Reinsalu suguste trikimeistrite seadusloome praagi. Valimisseaduse ümbertegemisega endale soodsamas suunas kiirustas Toompea kolmikliit nii, et jättis tegemata igasuguse mõjuanalüüsi selle seaduse juurde. Mandaatide arvu Pirital suurendati 5-lt 6-le, aga kui läks tegelikuks mandaatide jaotamiseks, selgus, et Piritale on jäänud ainult neli mandaati, samas kui volikogu suurendati 16 liikme võrra! See on kujundlik näide, millist seaduspraaki Toompeal teerullimeetodil tehakse. Niisugune suhtumine seaduste muutmisesse on Eesti riigile väga ohtlik.

Valearvestus tehti ka siis, kui parempoolsed lootsid  üles puhuda rahvuslikud vastuolud. Paistab aga, et inimesed ei hääletanud seekord rahvustunnuse järgi. Tööpuudus ei küsi, mis rahvusest on töökohast ilma jäänud inimene.  Kui ma nägin 24. septembri meeleavaldusel Toompea platsil kõrvuti seismas nii eestlasi kui ka venelasi, oli mulle kohe selge, et seekord ei pruugi eestlaste hulgas veneviha ülesässitamine peale minna.

Lõpuks, oma leeri püüti tõmmata ka sotsiaaldemokraate, keda mõni kuu varem oli Toompea koalitsioonist räigelt välja tõrjutud. Kujutati ette, et kui Jüri Pihlile pakkuda uue kolmikliidu loomist ja Tallinna linnapea kohta, siis ta muudab suunda ning ühineb taas Reformierakonna ja IRL-iga. Õnneks ei olnud Pihlil vaja seda kiusatust üle elada - isegi neljakesi, koos rohelise Strandbergiga, ei tulnud neil nii palju mandaate kokku, et enesest Keskerakonnale tõsist ohtu kujutada.

Kõik teavad, et valimisseadust muudeti ainult ühel eesmärgil - saada valimistel eelis parempoolsetele. Nagu ma aru saan, ei suudetud seda eelist lihtsalt piisavalt kasutada?

See on nagu jalgpallis. Kui sa teed teise meeskonna kiusamiseks palli kandiliseks, siis pead sa ise ka selle palliga mängima. Reinsalu ja tema kompanjonide viga oli selles, et sundides meid mängima kandilise palliga, kavatsesid nad ise jätkata mängu ikka vana sisseharjunud ümmarguse palliga. See neil välja ei tulnud.

Keskerakond täitis oma lubaduse kutsuda enesele linnavalitsusse partnereid isegi siis, kui arvude matemaatika seda ei nõua. Eelmisel korral, 2005. aastal  ütlesid sotsiaaldemokraadid meie pakkumisest ära ja hiljem kahetsesid. Nüüd andsid nad jah-vastuse, põhjendades seda sooviga olla pildil ning tõhusamalt kaitsta oma valijate huvisid.

Saan aru, mida võidavad koalitsiooni tulekust sotsiaaldemokraadid. Jääb aga ähmaseks, mida võidavad sellest keskerakondlased, kes võiksid Tallinnas väga hästi ka üksinda valitseda. Meil on ju hoiatav mälestus Reformierakonnast, kes tuli KESKERAKONNAGA  koalitsiooni ainult selleks, et lõhkuda meie fraktsiooni, üle osta meie linnavolinikke ning veeretada meile kaikaid kodaratesse valimisplatvormi elluviimisel.

Tahan siiski loota, et sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste vahele ei saa panna võrdusmärki. Pealegi on neile äsja parempoolsete poolt kambakas tehtud ja neid valitsusest välja tõrjutud, mis samuti ehk muutis suhtumist. Täpsemalt: juba kaks korda on parempoolsetega koos valitsuses olek neile halvasti lõppenud, ja ometi kord peavad nad sellest midagi ka õppima.

Keskerakond on täis head koostöötahet sotsiaaldemokraatidega. Aga loomulikult on meie jaoks praktika tõe kriteerium. Loodame üle elada isegi selle, kui Eesti meedia hakkab meid omavahel vastandama ja liigitab Tallinna koalitsiooni edaspidi „headeks sotsiaaldemokraatideks" ja „halbadeks keskerakondlasteks". Seisame ka edaspidi Tallinna rahva huvide eest ning usume, et sotsiaaldemokraadid jagavad meiega seda ideaali. 

Küsinud Urmi Reinde

[esiletõste]   EDGAR SAVISAAR: Kui sa jalgpallis teed teise meeskonna kiusamiseks palli kandiliseks, siis pead sa ise ka selle palliga mängima.

[fototekst]  VÕIMAS SAAVUTUS: Kuigi valitsusmeedia otsib juba kümmekond päeva konksu, mille külge riputada Keskerakonna ülihead sooritust, seda igati halvustada ja vähendada püüdes, on Kesk ise väga rahul. Pildil Tallinna abilinnapea Merike Martinson ja Maaema-messi korraldaja Helve Laksberg.

Jaga |