Opositsioon ja ajakirjandus

URMI REINDE,      13. veebruar 2002


Ajakirjanik on minu arusaamist mööda igavene opositsionäär. Võibolla on mul mingi kivistunud arusaamine. Tänases Eestis on vanad kombed muidugi pea peale pööratud. Ehk ongi jalad ülespidi käia õigem. Ei tea, pole proovinud. Aga imestada ju võib.
Kui Keskerakond võitis 1999. aasta Riigikogu valimised, siis ei andnud ekspresident Meri talle valitsuse moodustamise võimalust. Võibolla see ongi ainus asi, millega Meri ajalukku läheb - kõigi vahenditega võidelda Keskerakonna võimuletuleku vastu ("Demokraatia on ohus!!!") Sellega ta sai suurepäraselt hakkama, ja rahu temaga. Kadus Meri, kadus kolmikliit.

Aga meie sõltumatu ajakirjandus - oh sa mu meie! Seda rõõmu küll, et kolmik toona võimu võttis. Kas keegi mäletab, et ekraanil oleks näidatud nutvaid keskerakondlasi, kes räägiksid teemal, kuidas "süda tilgub verd", et võim läheb ühe poole kätte ja see on riigile oi kui ohtlik. Või kas toona käisid igas Aktuaalses Kaameras võimust ilmajäänud tegelased kurtmas, kuidas nemad kõike teistmoodi teeksid, aga vaat need paganad ei lase.
Igatahes viimased nädalad pole ma meediakanalites (eriti just Aktuaalses Kaameras, aga ka n-ö riigiraadios) pidanud igatsema võimult lahkunud tegijate järele. Jüri Luige, Mart Nuti, Eiki Nestori, Trivimi Velliste, Mart Laari, Toomas-Hendrik Ilvese kommentaarideta päevapoliitlistele sündmustele pole möödunud vist ükski päev. Ma tean, mida kavatseb kodus teha Tarmo Loodus (kolme ahju kütta) ja kuhu läheb Ivari Padar (isakoju talupidamist jätkama), ja ma elan hingestatult kaasa kellegi Evelin Int-Lamboti ennastsalgavale võitlusele mingi müstilise märgi miljonite eest.

Tänase opositsiooni kadunud võim ja vägi on juba peaaegu niisama võimsad, et kipuvad varjutama Soolajärve olümpiamängud. Ja koos areenilt lahkunutega ühendkooritab kogu sõltumatu ajakirjandus. Äripäev ründab Tallinna linnavalitsust isamaaliste jõudude poolt paljaksröövitud sundüürnikele majade ehitamise kava eest; Postimees, Eesti Päevaleht ja Äripäev tormavad Siiri Oviirile kallale ravimituru korrastamise tahteavalduse eest; Postimees avaldab värske ja täiesti plekitu uue Tallinna abilinnapea Toomas Vitsuti vastase tõendamata faktidel põhineva ja segase kirjutise, mille peategelane on hoopiski abilinnapea vend - peaasi, et saab taas mustata Keskerakonda. Isegi Sõnajalgade poegade valerahaaktsioonis kõlas raadios uudisena hoopis see "Sõnajalad astusid möödunud aasta lõpus Keskerakonda".

Kõik oleks ju kole kena, kui me oleksime seda kõike kuulnud ka kolm eelmist aastat valitsenud kolmiku kohta. Siis pidid Rahvaliit ja Keskerakond tooma lossiplatsile tuhandeid inimesi NRG-tehingu vastu, ja meedia naeris nende inimeste üle. Siis pidid Reiljan ja Savisaar tassima 160 000 allkirja valitsusjuhile elektrijaamade ärastamise vastu, aga kas keegi on kusagil avaldanud või näinud ajaloolisi fotosid sellest meeleolukast üleandmistseremooniast? Mitmendal valitsuse aastal me saime teada, et Jürgenson ja Pärnoja on riigile kahjulikud ministrid? Kas keegi luges enne 2001. aasta algust ridagi pumpüssiskandaali kohta, kui see ometi oli ajakirjandusele teada? Kas keegi võttis kuuulda tuhandeid murelikke eestimaalasi, kes kogunesid raudteejaamadesse saatma viimsele teekonnale reisirongi?
Ei kuulnud, ei näinud siis keegi.

Äsja aga anti Isamaaliidu ekspeasekretäri Andres Ammase abikaasale Anneli Ammasele ajakirjanduslik Bonnieri preemia kurikuulsa raudtee-erastaja Angotti eluloo sügavutimineva kajastuse eest, või kuidas see õigupoolest kõlas. Ometi teadsime, et need raudtee-erastajad on sulid, juba märksa varem, ja armas rahvas sai nägijaks, kui mälu nüüd ei peta, hoopis Pealtnägija saates. Aga Bonnieri ajakirjanduspreemia kohta ongi üks kolleeg kujukalt väljendanud "ise söövad, ise joovad, ise nõud ka ära toovad". St preemiat jagatakse kusagil "omade pundis" ja "ainult omadele".

Jumala pärast, kuulen süüdistusi, kade oled või?! No ei ole. Aga kui meenutada, siis sedasama Bonnieri preemiat on antud kord Enno Tammerile mingi Savisaare vastase loo eest, siis ühele Eesti Ekspressi noormehele (nime ei mäleta) kah Savisaare vastase loo eest, siis Kärt Karpale neerude siirdamise loo eest …
Nojah. Aga 2001. aasta kõrgemaid laineid löönud ajakirjanduslikuks sündmuseks jääb minu arvates ikkagi pumppüssi paugutamist uuriv lugu Allan Alakülalt. No missugusesse väljaandesse ta oleks pidanud selle viima? Kus oleks ta Laari valitsuse ajal lahkel käel vastu võetud?
Ei mujal kui Kesknädalas. Ainsas tõelise opositsioonina töötanud Eesti väljaandes.

Ja veel. Mis muutus Eesti ühiskonnas pärast seda, kui ilmusid Bonnieriga pärjatud Savisaare-vastased lood, neeru-lood ja angotti-lood? Mis läks meil paremaks, mis vapustas, mis kogemuse või teadmise võrra me kõik rikkamaks saime? Mida ei ole, seda ei ole.

Pumppüssiskandaali avalikustamise järel sai maailm teada, et ühes väikeses demokraatlikus riigis tulistab valitsusjuht sõjaväe terrritooriumil opositsioonijuhi pilti. Pärast seda kirjutist tulid sotsioloogid oma kahe Eestiga. Tuli Urmas Ott oma saatesarjaga "Seitse päeva mais", kust algas Arnold Rüütli tõus fööniksina tuhast. Ühiskonna kõiki kihte puudutas tema valimine presidendiks, langesid Tartu ja Tallinna poliitlisel vägivallal püsinud linnavalitsused. Ja lõpuks langes Toompea kindlus.
Vaat nii peab töötama tõeline opositsiooniline ajakirjandus. Härrased, nüüd on teie kord.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (40)