Vähem virisemist, rohkem tegusid!

TIINA TAMMAN,      17. juuli 2002


Paljud inimesed Eestis on mulle kurtnud suurte, lahendamatute probleemide üle. Vahel on seda teinud isegi võhivõõrad, kes tahavad südant kergendada, näiteks majaomandi või koolide olukorra teemal. Samas on ilmne, et tõeline lahendamine ei olegi kaebaja eesmärk. See ajab segadusse, sest üritades teise inimese murest aru saada, tekib kuulajas tahtmine aidata, lahendusi välja pakkuda.

Sain hiljuti kokku ühe Tallinna ajakirjanikuga, kel on olnud suuri raskusi tööandjaga. Kuulasin tema juttu probleemidest tööl, katsusin ka uurida, milline on ta praegune tööleping ja nimetasin, et töötan ise ajakirjanikuna Inglismaal. Oletasin, et ta küsib midagi minu töölepingu kohta või pärib, kuidas Inglismaal taolisi probleeme lahendatakse, ent ta ei esitanud mulle ainsatki küsimust, tahtis vaid ise rääkida.

Kurdad küll, kuid lahendust ei taha

Olen hiljem ta juttu veelgi kuulanud. Tema jutt on järjekindel, ent mulle kui kõrvaltvaatajale puudub selles veenvus, et ta on tõesti huvitatud probleemi lahendamisest. Ma ei ole isegi kindel, et taipan, mida ta lahenduseks loeks. Saan aru, et ta tahaks olnut tagasi, ent kas ta lepiks ka mõne teise lahendusega, ei tea.
Ta ei ole sugugi ainuke, kes on mulle Eestis kurtnud suuri, lahendamatuid probleeme. Vahel on seda teinud isegi võhivõõrad, kes on just nagu tahtnud südant kergendada, näiteks majaomandi või koolide olukorra teemal. Samas on ka neil puhkudel ilmne, et lahendamine ei olegi kaebaja eesmärk. See on mind kuulajana segadussegi ajanud, sest üritades teise inimese murest aru saada, tekib minus tahtmine aidata, lahendusi välja mõelda.

Aga kas meis eestlastena on siis tõesti nii tugev tahtmine oma olukorra üle kaevata ja seda mitte parandada? Kui see on tõesti nii, on see siis omane meile kui rahvusele, või on tegemist nõukoguliku mõtteviisi tagajärjega?

Ent seda pole minult tahetud. Minus on nähtud vaid kuulajat. Olen isegi lahendusi pakkunud, sest leian, et probleemid väsitavad inimest ja võtavad liiga palju energiat. Kuid olen neil puhkudel leidnud, et tegin ilmselt valesti. Minu pakutud lahendusi pole tõsiselt võetud, neid on otsemaid kritiseeritud või on mulle sama hästi kui ette heidetud, et elan riigis, kus demokraatia on ammu juurdunud ja traditsioonid igivanad. Eesti on alles noor, asjaolud hoopis teised ja vaja on lihtsalt aega.

Lapsed annavad lootust

Aja seisukohast annavad lootust muidugi lapsed. Olen mitmes olukorras lapsi tähele pannud ja kuulanud, kuidas nad esitavad arvukalt, vahel vanemate tarvis liigagi arvukalt, küsimusi. Lastel on uudishimu. Kui see uudishimu säilib neis ka täiskasvanuna, oleks neil ehk hoopis lihtsam probleeme lahendada, sest küsimuste esitamise kaudu saab teada, kuidas mujal samu probleeme on lahendatud. Siis tekib ka uusi ideid ja võimalusi lahenduseks. Kes oskab aga öelda, kas tänastest lastest ei roogita mitte uudishimu välja enne täiskasvanuks saamist? Sel juhul ei aita ka aeg.
Aga kas meis eestlastena on siis tõesti nii tugev tahtmine oma olukorra üle kaevata ja seda mitte parandada? Kui on tõesti nii, on see omane meile kui rahvusele, või on tegemist nõukoguliku mõtteviisi tagajärjega?
Äkki on asi hoopis selles, et meil ei ole valitsust, kes innustaks ise mõtlema ja initsiatiivi näitama?
Mäletan, kuidas Edgar Savisaar kümmekonna aasta eest peaministrina laupäevahommikustes raadiosaadetes rahvale optimismi süstis. Ent initsiatiivi, isetegemist ja ise lahenduste otsimist pole ükski peaminister, valitsusministritest rääkimata, minu teada kunagi propageerinud. Ometi on just nemad inimesed, kes on omajagu Euroopas reisinud, tunnevad kõige paremini Eesti riigivõimu struktuure ja teavad, kas inimest saaks aidata mingi ametnik või inimene ise.
Riigijuhtidel on ka juurdepääs meediale ja meedia kaudu võiksid nad rahvale selgitada, kuidas inimene peaks õppima oma probleemi konkretiseerima, selle juuri leidma, et seeläbi lahenduseni jõuda. Või jätkab valitsus kangekaelselt praegust joont, et rahvast polegi vaja juhtida ega suunata? See muidugi tagab valitsusele kerge elu.
Mõelgem hetkeks, kui palju jõuaksime ära teha, kui kaeblemine lõpeks ja me selle asemel hakkaksime otsima probleemidele tegelikku lahendust.
24. juuni 2002

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)