Keskerakond - kes siis veel?

Keskerakonna stabiilne tõus

Kui lugeda kokku kõik kohalikel valimistel antud hääled, on just Keskerakond ja Keskerakonda kuuluvad poliitikud võtnud neist lõviosa. 1993. aastal valis meie poolt 17 tuhat Eestimaa inimest ja Keskist sai mandaadi ainult 25 linna- ja vallavolikogu liiget. Kaksteist aastat hiljem, 2005. aastal andis meile oma hääle 126 tuhat valijat ja mandaadi sai 510 volinikku, kes kandideerisid Keskerakonna nimekirjas. Pärast taasiseseisvumist on seitse korda suurenenud nende inimeste arv, kes hääletavad Keskerakonna poolt. See väärib tähelepanu.

Mille poolest on Keskerakond teistest üle?

Just Keskerakond on olnud alati kõige realistlikuma vaatega majandusele. Veel Reformierakonnaga viimati valitsusse kuuludes tõstatasime seal küsimuse laenubuumist ja sellest, et kiirelt sisse voolava laenurahaga seonduvad riskid pole piisavalt maandatud. 2007. aasta kevadel, juba opositsioonis, olime ainsad, kes julgesid hoiatada kriisi eest. Olime ainsad, kes ütlesid, et valmistuda tuleb palju hullemaks, kui esimesed märgid näitasid, mille peale teised erakonnad ja nende liidrid vaid õlgu kehitasid.

Eesseisvate valimiste tähendus Eestile on otsustav. Järgmiste korraliste valimisteni on ligi kaks aastat. Kaks aastat on tänases olukorras liiga pikk aeg oodata. Me näeme, et Eesti liigub vaevaliselt kuust kuusse, nädalast nädalasse. Meie riik on lagunemas koost. Eesti ei saa jätkata Reformierakonna ja IRL-i juhtimisel, kes on meid sellesse kriisi viinud. Keegi teine peale Keskerakonna ei esinda täna selgemalt sellist jõudu, mida Eesti vajab.

Omavalitsused Eesti poliitikas

Keskerakond on tänaseni Eestis ainus erakond, kes on pidanud oluliseks omavalitsusjuhte ühendava kogu loomist ning tervikliku omavalitsuspoliitika väljatöötamist. Teisiti me ei saanudki, pidades silmas meie tegelikku mõju omavalitsustes. 17 Eesti suuremast linnast oleme võimul 14 linnas. Valdades valitseme sageli koos Rahvaliiduga, linnades koos Reformierakonnaga või IRLiga.

Sel aastal oleme paraku pidanud tõdema, et kohaliku omavalitsuse põhimõtete kaitstus ei ole Eesti riigis enesestmõistetav. Välja on tulnud valitsuskoalitsiooni taotlus suruda põhiseaduses ja omavalitsushartas sätestatud autonoomia minimaalsetesse raamidesse. Kärbitakse omavalitsuste tulubaasi ja rakendatakse laenupiiranguid, käivitati kampaania omavalitsuste sundliitmiseks.

Omavalitsused, vastupidi, on veendunud, et majanduskriisist ja sotsiaalse kriisi ohust saab üle vaid kohalike omavalitsuste potentsiaali kaasates, omavalitsussüsteemi tugevdades ja toetades.

Selles mõttes seisab Eesti riik täna valiku ees. Kaalukausil on ühelt poolt iseotsustamisõigus ja demokraatia ning teiselt poolt kogu otsustusõiguse kontsentreerimine Stenbocki majja ja Toompeale. Hoolimata sellest, et omavalitsused on tulnud rängal kriisiajal paremini toime kui valitsus. Ja sellega ongi seletatav, kuidas tänavu kevadel Toompea koalitsiooni külvivolinikud tõelise punavoori kombel  omavalitsuse aitadest seemneviljagi välja vedasid. Omavalitsussektorit tabas lisaks majanduskriisist põhjustatud eelarvelangusele ka riigipoolne topeltkärbe - kärbiti kõiki teenuseid, mille osutamise kohustuse on riik omavalitsustele pannud.

Keskerakondliku Tallinna initsiatiivil toimunud omavalitsusfoorum hakkas valitsuse omavolile vastu ning tõstis eelarvekärbete küsimuse Euroopa omavalitsuste esinduskogudes Brüsselis, Malmös ning Strasbourg'is. Euroopa Nõukogus on algatamisel Omavalitsusharta rikkumise monitooring Eesti suhtes.

Mis on nende valimiste võtmeküsimus?

Meie ütleme, et majanduse kriisist väljatoomine, maksupoliitika ümberkorraldamine ja uute töökohtade loomine. Meie konkurendid püüavad taandada neid valimisi harjumuspäraselt vanadele vastuoludele, rahvustevaheliste pingete üleskruvimisele ja vene küsimusele. Kellel on õigus, seda peab ütlema valija.

Teine võtmeküsimus käsitleb erakondade ja valimisliitude vahekorda.

Kahe aastakümne eest sündinud erakonnad kasvasid algul jõudsalt. Nii kohapealse toetuse kui rohke välisabiga. Seadusandlus toetas võrdlemisi järjepidevalt erakondade tugevnemist.

Olukord muutus viimastel aastatel, kui parempoolsed parteid ennast kompromiteerisid ja erakondadele vastandunud Indrek Tarand osutus Europarlamendi valimistel edukaks. Keskerakond oli parteidest ainus, kes sai neile vastandunud üksikkandidaadist rohkem hääli. Keskerakonna võit teiste parteide üle oli mäekõrgune.

Tarand tõestas, et parempoolsed parteid ja nende satelliidid on ajanud ebausaldusväärset poliitikat ning tekitanud Eesti erakonnamaastiku kohale tohutu osooniaugu, mille läbi need parteid ka ise kannatasid.

N-ö Tarandi juures "käinud" hääled ei tule parempoolsetele tagasi. Pigem kardetakse, et pelgalt hoiatuseks Tarandile hääle andnud senised lojaalsed kolmikliidu valijad annavad oktoobris hääle Keskerakonnale. Eriti Tallinnas. 

Nii mõeldi välja kaval nõks pugeda peitu valimisliitude maski taha. Tarand võitleb parteidega, aga parempoolsed laiutavad käsi - nendel valimistel parteisid peale Keskerakonna justkui ei osale. Peaaegu kõik on valimisliidud. Need ei ole enam poliitiliselt süütud „kodumuru"-liikumised, nagu me neid nägime mõned valimised tagasi. Need on valimisliitudesse peitu pugenud parteid ja parteikesed. Küll te näete, kuidas pärast valimisi raporteeritakse oma võitudest ja kantakse avalikkusele ette, millise erakonna valitseva mõju all oli tegelikult üks või teine valimisliit.

Tahan teid hoiatada!

Tarandi ja Klenski tüüpi valimisnimekirjad tekitavad varem või hiljem pettumust. Mäletate, kuidas pettuti Res Publicas. Pettumuse on valmistanud ka Rohelised. Juhuvaliku põhimõttel ühendatud inimesed, kes valituks osutudes hakkavad igaüks ajama oma asja, ei saa pikalt koos püsida. Nii Indrek Tarand kui ka Dimitri Klenski on mõlemad silmapaistvad kõnemehed, aga kas te usaldaksite oma linna või valla nende kätte? Kas te arvate et nad saaksid hakkama teede ja ühistranspordiga, lasteaedade ja koolidega,  parkide ning linnaplaneerimisega? Kas see on neid üldse senini huvitanudki?

Valimisliitudele hääle andjad peavad teadma, et tegelikult toetatakse tundmatuid inimesi, kelle vastutus kestab vaid 18. oktoobrini.

Üritatakse rääkida üleüldisest usaldamatusest parteide vastu. Vaadake, kes seda juttu räägivad - ikka needsamad, kes ise on usalduse kaotanud, kelle poliitika on pankrotti jõudnud. Usaldus Keskerakonna poliitika vastu on stabiilselt kõrge. Meie olukord on lausa unikaalne - tavaliselt tõesti kaotavad parteid võimu teostades toetust, sest tuleb teha ka raskeid otsuseid. Keskerakond Tallinnas ja mitmel pool mujal on võimulolekust hääli mitte kaotanud, vaid juurde võitnud. Nii noorte kui ka vanade, eestlaste ja venelaste, vaeste ja rikaste seas oleme oma tegude ja põhimõttekindlusega usalduse ära teeninud.

Keskerakond läheb neil valimistel oma nime all välja suurima arvu nimekirjadega. Meil ei ole midagi häbeneda ega midagi varjata.

Valitsusest vastatakse igale abivajajale täna, et "raha ei ole". Pöörake tähelepanu, et ei riigi ega linnade ja valdade eelarved pole siiski veel nullini viidud. Võiksin tuua sadu näiteid Tallinnast, kus suudame ka raskel ajal teha vajalikke investeeringuid. Tuleb vaid mõista, mis on tõeliselt oluline, tuleb majandada vastavalt inimeste ootustele.

Pange tähele - ainus uus kool sel aastal avati Rae vallas, mida juhib Keskerakond. Kõikjal, kus valitseb Keskerakond, on suudetud jätkata tegevust hoolimata kriisist.

Keskerakond nõuab uut maaelupoliitikat

Maaelu põhisuunad esitasime 1. augustil Jõgeva kultuurikeskuses  maaelu konverentsil. Põllumajandus ei ole häbiasi. Meie märksõnad on: otsetoetused, kokkuostuhinnad, laenud ja nende tasumine, sotsiaalse infrastruktuuri säilitamine maal. Me ei ole nõus sellega, kui pannakse kinni postkontorid ja pangakontorid, kauplused ja apteegid, suletakse bussiliinid ja likvideeritakse väikesed maakoolid.

Keskerakond nõuab uut rahvuspoliitikat

Meie rahvuspoliitika ei luba ahistada inimesi ei Lihulas ega Tõnismäel. Kumbki nendest sündmustest ei ole seni saanud adekvaatset poliitilist hinnangut. Inimeste diskrimineerimisele rahvuse järgi tuleb panna piir. Kõik teavad, miks Toompeal valitsev koalitsioon otsustas kinnistada häälte mitmekordse ebavõrdsuse Tallinnas sõltuvalt valija elukohast. Kõik teavad, miks tegelikult on Lasnamäel antaval häälel neli korda väiksem kaal kui Nõmmel või Pirital. Nende linnaosade võimalusi, kus elavad enamikus venelased või muud keelt kõnelevad rahvusrühmad, surutakse alla. Õiguskantsler Indrek Teder ei ole selles küsimuses olnud objektiivne, ta lubas asja taas uurida, aga - pange tähele - pärast valimisi. Siis, kui Urmas Reinsalu ja tema mõttekaaslaste trikk on valimistel tulemusi andnud.

Keskerakondlik Tallinna linnavõim on juba aastaid esindanud kogu linnarahva enamiku huve, sõltumata rahvusest. Eelkõige väljendub see meie poliitikas, aga ka seda poliitikat teostava volikogu, linnavalitsuse ja ametnikkonna rahvuslikus koosseisus. Linnavolikogu Keskfraktsioonis töötab koos eestlastest volinikega 17 vene rahvusest saadikut. Ja kõik nad töötavad meeskonnana, sõltumata päritolust. Me ei ole nõus nendega, kes väidavad, et eestlasi võivad esindada ainult eestlased ja venelasi ainult venelased.

Erakorraliste valimiste idee

Meedia kirjutab üha sagedamini, et Toompeal on stagnatsioon, et seal on vaid seisev vesi. Seekord on neil õigus. Riigikogu see koosseis on oma aja ära elanud ega suuda pakkuda lahendusi ei majanduslikule ega poliitilisele kriisile.

Algul uskusime, et Riigikogu ja valitsus suudavad majanduskriisi tingimustes muuta oma poliitikat. Esitasime seaduseelnõud astmelise tulumaksu kohta, nõudsime juhtide palga ülempiiri kehtestamist avalikus sektoris ja riigikogulaste lahkumist riigifirmade nõukogudest. Veendusime, et Riigikogu enamus ja valitsus ei olnud võimelised oma poliitikat muutma. Siis püstitasime küsimuse valitsuse väljavahetamisest ja kutsusime üles avaldama umbusaldust peaminister Ansipile, aga ka seda ei suutnud Riigikogu teha.

Europarlamendi valimised näitasid, et valitsusparteidel ei ole enam piisavat toetust, aga nad püsisid ikkagi, sest Riigikogu ei olnud enam muudatusteks võimeline. Siis ei jäänud meil üle muud, kui hakata nõudma parlamendi enda koosseisu väljavahetamist ja erakorralisi Riigikogu valimisi.

Meie fraktsioon Toompeal esitas vastava seaduseelnõu, mida aga Riigikogu juhatus formaalsetel põhjustel keeldus menetlemast.

Põhiseaduses on sätestatud küsimused, mida ei või panna rahvahääletusele. Erakorraliste parlamendivalimiste kohta keeldu pole. Ometi kardab tänane valitsus rahva arvamust. Ei maksa karta, küsime rahva käest! Rahvas võib anda muutunud olukorras uue mandaadi. Isegi Reformierakonnal ei maksa karta - järsku ikkagi on veel inimesi, kes usuvad nende madalate maksude poliitikat, kuigi see kärbib päev-päevalt inimeste hüvesid ja üldist heaolu.

Resümeerinud Urmi Reinde

Edgar Savisaare kogu kõne vt  www.keskerakond.ee

[esiletõste]

Nii Indrek Tarand kui ka Dimitri Klenski on mõlemad silmapaistvad kõnemehed, aga kas te usaldaksite oma linna või valla nende kätte? Kas te arvate, et nad saaksid hakkama teede ja ühistranspordi, lasteaedade ja koolide,  parkide ning linnaplaneerimisega?

Jaga |