Mürtsub trumm ja pillid hüüavad, sõdurid need marsivad ...

Valmond Vilu,      19. november 2003


13. jaanuaril 1980. aastal vastas nõukogude kompartei peasekretär Leonid Brezhnev ajalehe Pravda korrespondendi küsimustele, miks viidi Afganistani sisse nõukogude väed ja kukutati president Amin ning pandi võimule Moskvale kuulekas Babrak Karmal.
Brezhnev väitis:
"Praegu püüavad rahu ja pingelõdvenduse vaenlased spekuleerida sündmustega Afganistanis. Nende sündmuste ümber kuhjatakse valedemägesid ja arendatakse häbitut Nõukogude-vastast kampaaniat. Meil ei olnud lihtne vastu võtta otsust saata Afganistani Nõukogude sõjaväekontingendid. Kuid partei keskkomitee ja nõukogude valitsus tegutsesid, mõistes täielikult oma vastutust, ja pidasid silmas asjaolude kogu tervikut. Mõistagi ei ole olnud ega ole mingit nõukogude "interventsiooni" või "agressiooni". On olemas muu: me aitame uuel Afganistanil tema valitsuse palvel kaitsta oma maa rahvuslikku sõltumatust, vabadust ja au ..."
Enam-vähem samasisulist ümmargust brezhnevlikku juttu kuuleb nüüd ka USA propagandamasinatest. Jälle kukutati üks paha mees ja asendati trobikonna headega. Ikka kohaliku rahva huvides, kellele tuuakse lahkelt kätte ainuõige demokraatia ning maailmakord.
Eestlaste roll on nendes suurtes mängudes jäänud endiseks. Tookord täitsime "internatsionaalset kohust" Afganistanis Nõukogude armeekontingendi koosseisus. Nüüd ekspordime aga USA väegruppi kuuludes järjekordsesse islamiusulisse Aasia riiki nimega Iraak nendele täiesti võõrast ja harjumatut läänemaailma elukorraldust. Ikka ja jälle parema ning õiglasema tuleviku huvides! Muutunud on üksnes eestlaste seljas olev munder, armee nimetus ja automaadimark.
Aga kuidas me nimetaksime olukorda, kui Eestisse saabuksid Iraagi relvajõud? Toomaks nende arvates meile kõige õigemat, igatsetumat ja parimat maailmakorraldust - islamismi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)