Androkles ja lõvi

Ehkki ükski asjatundja sellele ei vihja, on hästi teada, et ori Androkles oli oma aja kuulsaim hambaarst. Tema nimi oli koguni nii tuntud, et Rooma keiser ise kutsus Androklese keiserliku hambaarstina Aafrika-retkele kaasa.

Ühel päeval sattus Androkles ääretu kõrbe serval lõvile, kes vaevles koleda valu käes. Nähtavasti oli lõvi olnud nii rumal, et katsus süüa Aafrikat koloniseerima tulnud anglosaksi vintsket liha. Selle tagajärjel oli vaene elajas kõik oma hambad murdnud.

Kui Androkles kuulis lõvi oigeid, hakkas tal loomast kahju ning ta otsustas, et paneb talle suhu täiusliku kuldhammaste komplekti, pealegi päris ilma rahata. Kui Androkles peene operatsiooniga valmis sai, tänas lõvi teda kõigest südamest ja jooksis kõrbe.

Mõni aasta hiljem, esimese tagakiusamise ajal, mõisteti tubli kristlane Androkles hukka ja viidi Rooma amfiteatrisse. Seal heideti ta koos usuvendadega Rooma ülikute ja oma endise keisri silme all näljase lõvikarja ette. Kui Androkles seisis keset amfiteatrit, kargas kuldpuurist välja lõvi, kes tuli otse tema poole, lõuad pärani.

Lõvi suhu vaadates tundis Androkles ära kuldhambad, mis ta oli sinna aastaid tagasi pannud. Hirmukarjatus muutus tema huultel rõõmuhüüdeks. Kui lõvi oma vana sõbra, hambaarsti, ära tundis, heitis ta alandlikult Androklese ees pikali ja lakkus tema jalgu.

Androklese jalgu lakkudes pidas lõvi aru, kuidas kõige paremini tänada meest, kes oli teda tasuta ravinud. Natukese aja pärast tuligi lõvile suurepärane mõte, kuidas hambaarstile keisri ja kogu Rooma ülikkonna ees tunnustust tuua. Ta ajas end tagajalgadele püsti, laskis kuuldavale valju möirge ja õgis Androklese paari suutäiega, et näidata, kui oivalised on hambaarsti tehtud kuldkihvad.

Allikas: Oscar Wilde, Vested

Jaga |