Nädala juubilar URMAS ROOSIMÄGI 55

Ma ei ole Urmas Roosimägiga koos ka kalal käinud. Tema käib, mina ei käi, olen selleks liiga püsimatu.

Ühel meie esimesel kohtumisel võttis Roosimägi mu ette nagu roodukomandör reamehe: tegi range märkuse, et olin kohtumisele viis minutit hiljaks jäänud. Mul tekkis paratamatult kaugest Nõukogude armee ajast säilinud tingrefleks - valveseisang sisse võtta ja kahetsev nägu ette manada, et mitte karistuseks järjekorravälist toimkonda saada. Õnneks jäin tookord toimkonnast siiski ilma...

Ent nali naljaks. Praegu tunnen Urmast juba sedavõrd hästi, et võin öelda - suuremat patriooti ja südamega Eesti küljes rippuvat meest on raske ette kujutada. Ja see mees on tegelikult ehitanud endale ka ausamba. Selleks on Tapa väljaõppekeskuse rajamine. Muidugi pole see üksnes tema töö ja teene, aga Tapale on ta matnud sedavõrd palju oma energiat ja pühendumust, et see sõna otseses mõttes kiirgab kogu ümbruskonda. Mitte asjata ei valitud teda selle pühendumuse tuules tohutu häältesaagiga ka Tapa vallavolikokku, mille esimees ta praegu on. Muide, tal sujub seal kõik nagu Viiburi sõjakoolis. Tühja mula ei aeta. Kui keegi saab ülesande, siis tuleb see ka täita ja täitmisest ülemusele - kindral Roosimägile - ette kanda. Vaat nii.

Urmas ongi eelkõige tegude inimene. Konkreetne. Täpse ütlemisega. Vahel ka terava ütlemisega. Aga igal juhul õiglase ütlemisega. Ja kui eksib, siis on mees ja vabandab.

Võõrale võib Urmas näida karmi ja kinnisena, tõrjuvanagi. See on see meie tüüpiline eestlase mask, mida Roosimägi pole kaotanud isegi Kiievis õppides ja pikki aastaid slaavlaste hulgas veetes. Aga selle maski taga on samuti tüüpiline eestlane: kui mask eest ära sulab, tuleb selle tagant välja muhe ja nalja armastav semu. Ei möödu ühtegi saadet, mille eel ja järel Roosimägi ei kostitaks teisi kalambuuride ja anekdootidega. Vahel ka päris krõbedatega. Kuid raudselt naljakatega.

Avalikkuses tõstis aastapäevad tagasi mõningase pööristormi, kui tuli ilmsiks, et Urmas suuremate poiste ülekohtu all kannatanud poja kaitseks füüsiliselt välja astus. Arvati nii- ja naapidi. Mida avalikkus aga ei tea, on fakt, et sakutada saanud poisi isa ähvardas ka Urmast füüsilise karistusega. Kindral ei löönud põnnama. Põnnama lõi ähvardaja.

Eesti kaitsevõimest rääkides on Roosimägi konstruktiivselt kriitiline, aga Eesti sõduri ja kaitsevõime tõhususes veendunud. Milles ta paraku nii veendunud ei ole, on meie poliitikute närvikava tugevus. Oleme sellest rääkinud ja ühiselt leidnud, et kõige suurem oht meie kaitsevõimele tulebki Kadriorust ja Toompealt. Seda juhul, kui sealsetel tegelastel kriisiolukorras närvid üles ütlevad ja nad käsku vastu hakata üleüldse ei anna. Kui käsk tuleb, me peame vastu, ja peame vastu senikaua, kuni liitlasedki sundseisus on ja abist enam keelduda ei saa.

Tegelikult on mul kahju, et Urmas enam tegevteenistuses ei ole. Kuigi ta on mõnus seltsiline ja oma isepäiste seisukohtadega suurepärane teleesineja, oleks tema kogemuste, julguse ja ettevõtlikkuse juures tema kõige õigem koht siiski Kaitseväes. Urmas ei ole tuulenuusutaja. Urmas on võitleja. Ja viib võitlejana ka vastu tuult minnes läbi need asjad, mis on tema sügava veendumuse kohaselt Eestile vajalikud ja vältimatud. Niisugustest meestest on meie riigis - riigiaparaadist rääkimata - krooniline puudus.

Ma ei tea, võib-olla läheme Urmasega ükskord ikkagi koos ka kalale ja võtame siis po stakanu viina. Ning räägime südamest anekdoote. Tšem tšort ne šutit.

Tunnistan ausalt, mulle Urmas meeldib. Ta on julge, aus ja töökas mees. Tema sõprus on tõeline privileeg.

Õnne Sulle, Urmas, juubeliks, mis on 18. aprillil!

Vaba Mõtte Klubi meeskonna nimel

MART HELME

Jaga |