Esmamõtted „uudisavastuse” puhul

KÜLLO ARJAKAS,      26. oktoober 2005


Soomes 2005. aastal trükist ilmunud „Suomi myrskyn silmässä" („Soome tormi keerises") kinnitab ilmselget tõika, et ajalugu, nagu Tallinna linn ja muud paljud asjad, ei saa kunagi valmis. Ikka tuleb sinna juurde uusi tahke ja kilde.

Kas tegemist on epohhi loova käsitlusega, mis toob avalikkuse ette 1939. aastal 15. oktoobril Moskvas sõlmitud NSV Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa ülisalajase sõjalise kokkuleppe Saksamaa vallutamiseks, selles võib mõnevõrra küll kahelda.
Teatavasti sõlmisid Hitler ja Stalin omavahelise mittekallaletungilepingu koos Ida-Euroopa jagamise salajase kavaga alles 23. augustil 1939. aastal, mis üllatas kogu maailma ja tähendas kannapööret senises rahvusvahelises poliitikas. Kas siis tõesti nüüd, vähem kui kaks kuud hiljem tegi üks osapool jälle täieliku kannapöörde? Allakirjutanu pole kahjuks seda raamatut ise veel näinud. Meie raamatukogudesse see veel jõudnud ei ole. Teen mõned järeldused eelnevates ajalehtedes Kesknädal (12. oktoober, 19. oktoober) ilmunu põhjal.

Võimalik pettesööt
Igal juhul on välja pakutud intrigeeriv versioon kolmikliidu kavast vallutada Saksamaa mitmelt rindelt ja koguni võimaliku rünnakuajaga. Käsitluse aluseks on marssal Mannerheimi salajased materjalid (kaust S-32). Näib, et tegemist on suuresti mitmesuguste luurematerjalidega, mida koostati ülemjuhatajale aastatel 1932–1949. Luurematerjalid on kahtlemata kõikvõimalike allikate seas eriliseks dokumentatsiooniks, mida tuleb vaadelda tõsise allikakriitikaga.
Luurematerjalide hulka on sattunud kehvade agentide koostatud ajaleheartiklite üldistused, mida omalt poolt pikitakse turult saadud kuulujuttudega. Luurematerjalide hulgas võib olla kõikvõimalikke kavasid ja projekte, mis erinevatel põhjustel mitte ealeski ei realiseerunud ning mille suunas isegi ei tegutsetud. On materjale, mida üks pool on teadlikult tahtnud teise eksitamiseks „ette sööta". On materjale, mille edastamise eesmärgiks võis olla hoopis vastuluure, s.t avastada teatav infoleke „omade sees", läkitades lekke tuvastamiseks edasi teatavat informatsiooni ning jälgides teise poole reageeringuid. Tuleb arvestada erinevate riikide luurealase informatsiooni vajaduse, kulutatud ressursside ja inimvõimekusega. Kokku kogutud ja eripalgelisi luurematerjale tuleb püüda lugeda kaasaegse pilguga ning tänasest vaatevinklist, sest meie teame, mis vahepeal juhtus.

Hitleril ja Stalinil korrektsed liitlassuhted
Reservmajor ja haridusnõunik Erkki Hautamäki räägib kolme suurriigi sõjalisest kokkuleppest Saksamaa vastu. Millal, kus ja kelle vahel need kõnelused toimusid? Ning kelle volitusel? Miks ei tulnud kokkuleppele järgnevaid samme? Neile lihtsatele küsimustele me seni ilmunust vastust ei saa.
Kümnete meetrite ulatuses siiani trükivalgust näinud dokumentide kogumikud, mälestused, artiklid jm materjalid kinnitavad, et 23. augusti järel kujunenud liitlassuhtest pidasid Saksmaa ja NSV Liit kinni korrektselt pea terve aasta. Samal ajal „külmusid" NSV Liidu ja Suurbritannia suhted ning nende „soojenemine" võttis pikalt aega – Stalin ei uskunud veel 1941. aasta mais Suurbritanniast laekunud, ning tagantjärele teadaolevalt, adekvaatset luureinformatsiooni, et Saksamaa on peagi sõjaliselt ründamas NSV Liitu.

Dokumentide teine keel
Saksa-Vene suhted muutusid 1940. aasta hilissügiseks, kui novembris käis NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Molotov Berliinis. Hitler pakkus NSV Liidule uusi vallutusperspektiive India ookeani suunal. Molotov, vastupidi pakutavatele uutele lennukatele kavadele, nõudis selgitusi Saksamaa kavadest-tegevusest Dardanellide väina, Rumeenia ja Soome osas, mille suhtes olid NSV Liidul teatavad ootused, lähtudes kurikuulsast MRPst. Veel oli väline õhkkond korrektne, sisuliselt aga suhted jahenemas, sest suure saladuskatte all töötati Saksamaal „Barbarossa" plaani kallal.
Kui uskuda Hautamäkit, siis Talvesõja eesmärgiks polnud mitte ainult Soome allutamine NSV Liidule, vaid ka Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra hõivamine. Ainult et kuidas läheb sellega kokku kogu teadaolev üksikasjaline NSV Liidu poolne dokumentatsioon Talvesõja plaanide jms kohta, kõrgete punakomissaride üleskutsed valvsusele, et mitte suures pealetungituhinas ületada Soome-Rootsi riigipiiri jne. See kõik on soome keeles ammuilma kättesaadav.

Berliini pakkumine sobis NSV Liidule paremini
12. oktoobri Kesknädalas välja pakutud viide 1939. aasta salatelegrammile Londonist, et Briti valitsus „kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks" ei ole nimetamisväärne uudisavastus.
Teatavasti toimusid NSV Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaliste esindajate vahel 1939. aasta aprillist kuni augusti keskpaigani Moskvas venivad kõnelused, kus lääneriigid andsid järele NSV Liidu nõudmistele Balti riikide otseste ja kaudsete garantiide, „otsese ja kaudse agressiooni" osas.
Sisuliselt tähendas suuresõnalisse diplomaatiasse looritatu võimaluse andmist NSV Liidule ühepoolseks garantiiks, s.t sisuliseks õiguseks sekkuda Balti riikide siseasjadesse talle vajalikul ja sobival hetkel. Et selliseid järeleandmisi keegi asjamees Londonis üldistas kui „kokku lepitud abinõu Baltimaade okupeerimiseks", siin ei ole midagi imestada. Lääneriikide järeleandmiste hinnaks Poola ja Baltimaade kaudsete garantiide osas pidi olema omavaheline sõjaline liit ning Moskva kohustus Poolat ja lääneriike sõja korral abistada – seega võis NSV Liit sõtta sattuda, täites vaid lepingukohustusi. Berliin pakkus augustis 1939. aastal aga kõikide mureküsimuste lahendamist, ilma et NSV Liit sõtta satuks. See kõik on üldteada, tänaseks päevaks korduvalt juba läbi korrutatud ja läbi kirjutatud.

Lääneriigid andsid järele NLiidu nõudmistele Balti riikide osas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)