Austagem mehi, mitte meeste mundrit!

Jaan Vahtra,      08. september 2004


Nii ütles Mart Ummelas Lihula monumendi kohta rahvateenritele. Paraku austab seekordne valitsus siiski mundrit. Mis parata, kui punaväelaste kiiver näib natside omast etem. Ka keep ja kirsad.
Kui analüüsida, võib neil õiguski olla. Natsid olid ju esimesed, kes Eesti Wabariigi selja taga sõlmisid Molotov-Ribbentropi pakti, viisid 1944. aastal, Eestile kriitilisel perioodil, minema oma automaat- ja raskerelvastuse. Teised, kah omamoodi rahvuslased, sulgesid samal ajal silmad ja kõrvad, ajasid Teheranis-Jaltas oma suurriiklikest huvidest tingitud asju. Sellepärast tundubki too poti moodi viisnurgaga kiiver osalistele kodusem. Pealegi, kes ise kiivrit disainida ei oska või ei taha, ei tohi nuriseda, kui eestlaste rahvus ehk rahvuslikkus oma hädade ja kannatustega on nende rahvuse kõrval kolmandajärguline. Need mõnikümmend tuhat laipa ja mõnisada tuhat solvunut Tõnismäele valatud pronksmundri kõrval on vaid pahatahtlik viirastus.
Mida tegelikult teab sõdur kaevikus? Ta haistab vaid luusivate saamaliste hõngu, loeb järelejäänud padruneid. Temani ei ulatu kaevikuvälised kokkulepped, miski ei kustuta möödunud mälestusi ega kergenda oletatavaid ohte. Milles teda ikka ja jälle süüdistada? Ta juba oli üle 50 aasta murust madalam ja ikka on sellest vähe! Nüüd veel see esmane kätte sattunud roigas või kaigas ehk vorm koos kiivriga.
Kas meie nelja-viie-seitsmekordsed vastutajad ikka väärivad oma sambaid, kui ei suuda neile, kah omamoodi rahvuslastele (natsionalistidele, nimetatagu kuidas iganes), selgeks teha kõige algelisematki – nende enda reetlikkusest ja natsismi. Ka ennesõjaaegne Rahvaste Liit oli vastutav organisatsioon ja Eesti Wabariik selle aktiivne liige. Kelle korraldusel see rahvas, president Pätsist ja kindral Laidonerist mitteolenevalt, maha kanti, õigem oleks öelda maha müüdi? Kus olid need vastutajad ja nende nüüdsed järeletulijad (õigusjärgsed)?
Kommunistid karjusid kommunismi, fašistid fašismi eest. Jooksikud täiendasid nende laulukoori. Kes karjub tänase Eesti eest? Demokraatia eest, et siia ei satuks järjekordselt võõraid kiivreid ega mundreid?
Kes andis Villule korralduse Viljandis alustatud võitlus Lihulasse üle kanda? Kas Don Quijote kannupoiss Sancho Pancha – et kapitalinatsionalistide häiriv peatükk Eesti ajaloost saaks tuuleveskiks.
Lihula valla rahvas väärib Kotkaristi! Juba Toompea ümber tiirutavate saamatute ajaloolaste ahistamise eest. Meie ei vaja jalakõigutajaid ega lõualõksutajaid, vaid tegutsejaid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)