Inkvisitsioon või õigusriik?

Peale üldsõnalise kahtlustuse andis Riigiprokuratuur kohtusse tõendid, mis pidavat ametistkõrvaldamist toetama. Hoolimata kaitsjate palvest neile tõendeid ei näidatud; nad ei saa kaitsealust kaitsta.

Möödunud on viis kuud ja keegi ei tea, millal uurimine lõpeb. Kuid on teada, et peaaegu kõigis kriminaalasjades selles riigis jääb süüdistatu süüdi ja pea pooled elanikest on karistusregistris. Mis riigiga on tegemist? Ah, mingi endine NL-riik, kus demokraatia ja õigusriik pole veel juurdunud.

Meie peaminister käib mööda maailma ja promob e-residentsust. Kas Eesti e-residendid kohkuvad ära, kui kuulevad, millise riigiga on tegemist? Riigiga, kus salateenistused ja prokuratuur – riigi käepikendused – võivad inimese põhiõigusi riivata? See asi paistab eriti ebameeldiv, kui riigi piiramata jõumasinavärki rakendatakse opositsioonipartei juhi kallal. Veel ebameeldivam, kui selles jõumasinavärgis mängivad esmast rolli salateenistused.

Autoritaarsus ja salapolitsei

Autoritaarsete riikide üheks lemmikvahendiks on alati olnud salapolitsei. Sisuliselt on see alati poliitiline politsei, kes tegutseb varjatult, teatud mõttes seadustest ja rangetest fikseeritud protseduuridest kõrval. Salateenistused kasutavad juriidilist võimu ilma tüüpiliste demokraatlike juriidilise võimu protseduuripiiranguteta, nagu habeas corpus, piinamise keeld, noh, lühidalt üteldes, kõik need omadused, mis eristavad politseiorganisatsioone kriminaalsetest organisatsioonidest.

Valitsustele on see muidugi eriline luksus: vahend, mida saab kasutada kogu oma jõuga, kõigi materiaalsete võimalustega opositsiooni vastu, seda tasuta. Ei, veel hullem, selle kasutamise maksavad paradoksaalsel moel kinni ohvrid, sest salapolitseid peetakse ülal kõigi kodanike maksudest, ka nende omadest, kes hääletavad opositsiooni poolt, ja muidugi ka opositsiooni enda kulul.

Teoreetiliselt ei tohiks demokraatlikes riikides üldse salapolitseid olla. Paraku ei ole see nii. Sellised organisatsioonid eksisteerivad paljudes riikides, kes muidu on demokraatlikud. Teoreetiliselt peaksid salateenistused olema lihtsalt institutsioonid, mis kaitsevad riiki sise- ja välisvaenlaste eest. Kuid siis, kui valitsuse ja riigi mõiste pannakse kattuma, muutuvadki salateenistused salapolitseiks. Igakord, kui mingi valitsus (mis peaks olema ajutine institutsioon, mida kontrollib parlament) otsustab, et ta ei ole lihtsalt üks valitsus, vaid terve riik, siis pannakse kõik riigiinstitutsioonid suure pinge alla. Prokuratuur, kohus, politsei, salateenistused satuvad olukorda, mida Joseph Heller on oma romaanis „Catch-22“ võtnud kokku nii: „Kriitika valitsuse vastu on legitiimne, aga see, kes kritiseerib valitsust, on kriminaal.“

KaPo ja PoPo

Me mäletame kõik, et KaPo eelkäija oli PoPo, poliitiline politsei. Selle taastamine meie riigi alguses ei olnud arvatavasti eestlaste parim otsus. Me oleme hästi näinud, milleni viivad sisuliselt salapolitseina töötavad institutsioonid; Bushi-aegne salavanglate võrgustik Euroopas on vaid üks näide hiljutisest Euroopast. Ja ma kardan, et Eestis ei olnud ühtegi sellist vanglat mitte seetõttu, et me oleks inim- ja kodanikuõigustele viidates keeldunud, vaid seepärast, et tol korral Eesti valitsusele lihtsalt sellist ettepanekut ei tehtud.

Peaksime Eestis olema eriti tundlikud jõupositsiooni osas, mis tekib riigil ja valitsustel kriminaalmenetlustes, kui salateenistused muutuvad poliitiliseks politseiks. Me ju mäletame veel, kuidas kriminaalprotsesse Nõukogude Liidus kasutati n-ö rahvavaenlaste vastu. Sellepärast on eriti tähtis, et kriminaalmenetlus oleks läbipaistev, et kodanikuõigused oleksid kaitstud ja salapolitsei teke oleks välistatud. Praegu see nii ei ole. Riigil ja prokuratuuril on vabad käed „uurida“ nii kaua, kui nad tahavad, ja inimese elu pea peale pöörata. Karistus tuleb enne, kui kuritegu on üldse tuvastatud. Kahtlustatav ennast kaitsta ei saa.

Kriminaalmenetluse protsess ja salateenistuste roll selles paneb kahtlema, kas meil on õigusriik. See, et seda silma pilgutamata rakendatakse suurima opositsioonijuhi ametist kõrvaldamiseks, paneb kahtlema, kas meil on demokraatia.

Kas meil ikka on õigusriik? Demokraatia?

Mida teha edasi? Kõigepealt, kohtueelsest inkvisitsioonilisest menetlusest tuleb loobuda kaitsmaks inimõigusi ja taastamaks õigusriiki. Teiseks, KaPo roll tuleks ümber korraldada. Demokraatlikes riikides ei ole salapolitseile kohta. Ja peab olema parlamendi, mitte valitsuse otsus, kuidas see ümberkorraldus tehakse, ning salateenistused peavad hakkama vastutama parlamendi, mitte valitsuse ees – vältimaks valitsuse ja riigi mõiste ühekssaamist. Siis pääseme „Catch-22“ olukorrast.

Kuid sellest veel ei piisa. Liiga palju on Euroopas riike, mis on meiega analoogilises olukorras, kus valitsuse mõju all olevad institutsioonid võivad pidada kõiki, kes kritiseerivad, kriminaalideks.

Ma arvan, et Eesti esindajad peaksid selle teema üles võtma ka Europarlamendis, muu hulgas kutsudes kõiki Euroopa riike üles ellu viima salateenistuste reformi, andes need parlamentide vastavate komisjonide kontrolli alla ja garanteerides, näiteks, komisjonijuhi koha suurimale opositsioonijõule. Niimoodi ei saaks valitsused salateenistusi ära kasutada, neid poliitiliseks politseiks muuta.

Kui me selle kõik ära teeme, siis me pole enam mingi endine NL-riik, kus demokraatia pole veel juurdunud. Siis meist saab teenäitaja kodanikuõiguste ja demokraatia osas.

Oudekki Loone ettekanne konverentsil „Andke meie linnapea tagasi!“ Rahvarinde muuseumis 19. veebruaril 2016

OUDEKKI LOONE, Riigikogu liige

[esiletõsted]

Praegu on riigil ja prokuratuuril vabad käed „uurida“ nii kaua, kui nad tahavad, ja inimese elu pea peale pöörata. Karistus tuleb enne, kui kuritegu on üldse tuvastatud. Kahtlusalune ennast kaitsta ei saa.

Salateenistused peavad hakkama vastutama parlamendi, aga mitte valitsuse ees.

Jaga |