Pensionärid jäävadki virelema

Aleksander Kõrgesaar,      26. juuni 2002


1.juulist suureneb inimestel, kel tööstaazhi 42 aastat, pension 63 krooni võrra. Seega koos aprillikuise indekseerimisega tõuseb pension sel aastal keskmiselt 200 krooni. Kuid vaid neile, kel 42 tööaastat.
Julgen öelda, et pensioniseadus on üks suur soperdis. Need võivad seda kiita, kellele tehti igasuguseid juurdearvestusi. Imelik, et Eesti Vabariigis kehtib Toompeal istujatele Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastu võetud seadus, kus nende palka arvutatakse Eesti keskmise palga neljakordse suurusega. Selle toreda palgaseaduse tegi 1992. aasta 18. juunil Ülemnõukogu viimane koosseis. Seadus kestab tänaseni.
Kui parlamendiliige on töötanud Riigikogus kolm aastat, on tema pension 40% palgast. Mõelda vaid - kolme aasta töötamise eest on pension ca 10 tuhat krooni kuus.
Enne valimisi lubasid erakonnad pensioni suuruseks 50% keskmisest brutopalgast, kuid keegi ei ole lubadust täitnud. Nüüd kirjutatakse pensioniseadusest, mis ehitatud kolmele sambale. Inimesel on säästude kaudu võimalik oma vanaduspõlve kindlustada. See võimalus on küll väga vähestel. Tuhanded inimesed virelevad, väikesest palgast ei jätku igapäevaseks toimetulekukski, mis siis veel säästudest rääkida.
Et pensionär saaks inimväärselt elada, peaks pension olema 50% keskmisest palgast. Aga meil vastatakse selle peale, et see ei ole Eesti riigile jõukohane. Mida siis teha? Ilmselt tuleb näljapajukil edasi elada. Kuid ajalehtedes kirjutatakse, et inimeste elu läheb jõukamaks. Oleneb muidugi, kellel?
Lihtinimestel ja pensionäridel mitte. Viimase kümne aasta vältel on tarbehinnad 30 korda kasvanud. Ravimid kallinesid viie aastaga 2,8 korda. 32% lastest elab vaesuses ja näljas. Aastas sureb 19 000 inimest, sünnib vaid 13 000. Vähest sündimust tingib virelev elu. Lokkab narkomaania, kuritegevus, tuberkuloos.
Räägime nii, nagu tegelik elu on. Inimesed ei suuda kommunaalteenuste eest maksta ja võlglasi tõstetakse korterist välja. Häda sunnil elatakse ebainimlikes tingimustes: lagunenud majades, kuurides ja prügimäel.
Mina, pensionär ei ihalda muud, kui et mul oleks soe tuba, pisut toitu, saaks bussiga sõita ja vajaminevaid ravimeid osta. Kuid kahjuks rahapuudusel jäävad mõnedki ostud tegemata.
Öeldakse, et ega virisemine aita, tuleb ajaga kaasas käia.
Kurb, et valitsus on pannud piinlema inimesed, kes aastate koorma ja eluraskuste all küüru vajunud. Meele teeb kurvaks, kui kirjutatakse, et pensionide suurendamistega on pensionäride elu läinud paremaks. See on täielik bluff, sest ka teenused, kaubad, bussisõidud, ravimid on kallinenud. Elatud on tohutute pingutustega, näpud pidevalt rahakotipõhja kraapimas. Kurdame ja maname valitsust ajalehes, tööl ja kodus, kuid sellega ei muutu midagi. Pensionid on häbiväärselt väikesed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)