Riigipea seisku tasakaalustatud ühiskonna eest

RAMON LOIK,      20. juuni 2001




Tõepoolest. Miks ei võiks parim president tulla Keskerakonna ridadest? Miks oleks Peeter Kreitzberg parim president? Muide, pean kohe avaldama seisukohta, et võibolla ei koosnegi praegune valikute galerii parematest-parimatest. Seetõttu esitan asjaolud, miks Peeter Kreitzberg oleks lihtsalt hea president. Ta saaks põhiseadusega presidendile pandud ülesannete täitmisega arukalt hakkama ning rahuldaks piisavalt kodanike enamiku emotsionaalseid vajadusi selliste omadustega riigipea järele, mis neil endil suuresti puuduvad.

Kuidas oleks hoopis ilma presidendita

Noortekogus on diskuteeritud teemal kas Eestile on üldse presidenti vaja? Jagades seisukohta, et presidendi põhiseaduslikke ülesandeid võiks edukalt täita Riigikogu spiiker ning Presidendi Kantselei ülalpidamiskulud võiks anda lastele koolitoidu rahaks, arvan, et Kreitzberg sotsiaalselt tundliku pikaaegse kooliinimesena suudaks ühiskonnas enam vastuolusid märgata ja rohkem ühiskonna jätkusuutlikkuse kui enda imago peale mõtelda.
Loomulikult peab president olema rahvale usaldusväärne. Olukorras, kus poliitikute ja riigiametnike üldine usaldatavus kolinal langeb, on presidendil hea Isakest Tsaari mängida, näpuga näidata ning oma renomee populismiga paika loksutada. Arvan, et Kreitzberg analoogseid meetodeid ei kasutaks, sest matemaatikuna oskaks ta ilmselt sellistest "aristokraatlikest kapriisidest" tulenevate tulude-kulude suhet riiklikus mastaabis kokku arvutada.
Kahjuks ei ole mul au isiklikult Kreitzbergi vastaskandidaate tunda, et neid kõiki omavahel isikuomaduste poolest võrrelda. Ainuüksi ajaleheartiklite või parteisahinate põhjal ei soovi ma kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Küll aga tunnen isiklikult professor Peeter Kreitzbergi ning olen talle oma möödunud magistristuudiumi jooksul kasvatusfilosoofia eksami teinud. Nüüd tagantjärele, kraadi kaitsnuna, julgeksin tema ainet kindlasti esile tõsta. Mis võiks õppejõule olla suuremaks tunnustuseks kui see, et kraadiüliõpilased teda hindavad?

Sotsiaalselt mõtlev riigipea

Üks professor Kreitzbergi pedagoogiline deviis on, et õppejõud ei tohi olla fundamentalist, st prohvet-despoot, kes kuulutab enda arvates ainutõde. Ma arvan, et avatud ja salliv hoiak on Kreitzbergile omane nii õppejõu kui ka inimesena. Mind on ikka hämmastanud tema mõtlemise globaalsus. Olles kaitsnud doktorikraadi 1993. aastal Lundi Ülikoolis, suudab ta vaadata Eesti olukorrale n-ö väljaspoolse pilguga. Filosoofina on talle omane esitada küsimusi seal, kus kitsal eriteadlasel neid sageli ei teki. Olgu märgitud, et professor Kreitzberg on Briti Haridusfilosoofia Ühingu liige.
Kindlasti armastab Kreitzberg ekstravagantseid mõttekäike ja ootamatuid metafoore, mistõttu sai tema loengutes alati ka lõuatäie nalja, eriti Rousseau kohta. Tsiteerin oma konspekti järgi: /.../ Rousseau ainsaks originaalseks ideeks oli, et aadlinaised peaksid oma lapsi omaenda rinnaga toitma...
Kreitzbergi poliitilisi vaateid iseloomustades võin ütelda, et tegu on inimesega, kes pooldab Skandinaavia ja Põhjamaade sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid. Olles ise Taani Kuningriigis õppinud, võin kinnitada, et inimesed on seal palju rahulikumad ja humaansemad kui meil. Just humaansus on märksõna, mis iseloomustab Peeter Kreitzbergi inimkäsitust.

See kallis ja manipuleeriv kampaania

Keerutamata välja öeldes on presidendikampaania paras promoüritus, kulukas reklaamikampaania, milles huvitatud osapooled püüavad ennast näidata rahvameestena, tervete, tarkade, tugevate ja ilusatena. Mitte see ei ole asja negatiivne külg, vaid võimalikud telgitagused kokkulepped, mis läbi ajaloo on poliitikaga kaasas käinud. Olemegi antiikse küsimuse ees, kas valiku peaks langetama manipuleeritav rahvahulk, loosi tahtele allutatud suvalised tegelased või elitaarne esinduskogu, olgu selleks siis kurultai, Riigikogu, valijameeste kogu või midagi selle sarnast.
Valimiskogu probleem on poliitiline erapoolikus, rahva puhul emotsionaalne manipuleeritavus.
Eesti põhiseaduse kohaselt on kõrgeima võimu kandja kodanikkond. Miks ei võiks siis kodanikud ise ka presidenti valida? Mõtet toetab ka Kreitzberg, ja ma arvan, et ega Tulvistel ja Savilgi midagi selle vastu olla ei tohiks. Seekord läheb muidugi vanaviisi, kuid tasuks mõtelda tulevikule. Parlamentaarse riigi puhul tekib muidugi kohe probleem, et kui presidendile anda otsemandaat, siis koondub tema kätte liiga suur võim. Oleme jälle küsimuse juures, kas mitte Riigikogu esimees ei võiks olla ühtlasi riigipea?
Soovin kõigile palavat poliitikasuve! Aga mitte nii palavat, et igavikuliste asjade üle mõtlemiseks aega ei jää. Frankofiil Lauri Leesi on ütelnud, et Peeter Kreitzbergist ei saa kunagi nomenklatuurset "paksu". Ma ei pretendeeri kuidagi prohveti rollile, kuid usun, et professor Kreitzberg kannaks haridusinimesena ühiskonna põhiväärtusi edasi ka presidendiametis!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)