Ka talvel ikka täie hooga!

UDO KNAPS,      30. jaanuar 2008


Oli Eestile nii tavaline plusskraadidega talvepäev, vaid suuremad vastutulevad autod pritsisid esiklaasi veidi vesiseks. Sõidu pikkuseks oli mul seekord 65 kilomeetrit ja et teel igav ei hakkaks, tulin mõttele, et loen kokku need möödasõitjad, kes silmnähtavalt liiklusmäärustiku vastu eksivad. Et kokkuloetavaiks tõesti patused saaksid, valisin maksimaalse piirkiiruse, mille järgi võinuks ka juba isegi karistatud saada – täpselt 100 km/t. Pean tunnistama, et valdav enamik nii ees- kui ka tagapool sõitjaid hoidsid sama kiirust. Endalegi üllatusena seekord ei olnud vajadust ühestki mööda sõita – seega "luigutajaid" (90-ga sõitjaid!) polnud ainsatki. Aga meist suuremaid patustajaid? Neid sai alla tunni ajaga kokku üheksa, tunnikiiruseks silma järgi hinnates nii 120–130 km/t – mis liig, see liig!

Alles vilksatas meedias, et Ida-Virumaal politseipatrull kasutab kiiruseületajate tabamiseks eravärvides autosid ja mitte kusagil ohtlikus kurvis passides, vaid liiklusvooga kaasa kulgedes ja radariga mõõtes, et rikkuja siis ohutus kohas rajalt maha võtta.

Võrreldes nõukaajaga, kui miilitsad ja ühiskondlikud autoinspektorid (kiirusemõõtjaga või ilma) põõsas varitsesid, on see kahtlemata samm edasi parema lahenduse poole.

[FOTOTEKST:]
Kas 25 minutit hiljem lõunalauda või 25 aastat varem surnuaeda?
Võib-olla mõjuks kihutajatele kainestavalt ja sõidukaaslastele hoiatavalt, kui taas hakataks kunagise RAI eeskujul korraldama õnnetusautode väljanäitusi?
Foto internetist

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)