Uus Riigikogu reformidest ei pääse

Sellist juttu kuuleb maal palju. Seepeale ütlen: jätke maavalitsus küll rahule! Niipaljukest meil siin riiki ongi. Kas tahate, et meil veel mõnikümmend töötut juurde tuleb või et siit järjekordsed haritud inimesed koos peredega ära lähevad?

Taibukamad saavad seepeale kohe aru, et jah, kunagi oli ju kolhoosidega samamoodi. Majandi tegevus lõpetati, inimesed jäid tööta ja oskajamad läksid üsna ruttu sinna, kus parem. Maa sool kadus.

Jäid need, kes ühel või teisel põhjusel pidid jääma, ning need, keda kusagil ei oodatagi. Maal, kus rahvast vähem, ei tasu ka poepidamine ära - maksa peale, et transpordi- jm kulud katta. Tuntud supermarketid, mis ainult suurtes keskustes kauplevad, saavad pakkuda tublisti odavamaid hindu. Isegi juuksur on ühes vallakeskuses pigem haruldus kui reegel. Teenust sunnitakse saama linnast. Linnast tulevad ehitajad, kui vaja; linnast tuleb loomaarst, kui tarvis. Kui häda käes, tuleb linnast ka kiirabi või tuletõrje; iseasi, kas päästma või juhtunut konstateerima.

Riigivõimu Eesti tervis ei huvita

Riigikogus maaelu probleeme tõstatades on ministrite vastus ühene: see on kohaliku omavalitsuse küsimus. Teoreetiliselt nii ongi, sest põhiseaduse paragrahv 154 ütleb: kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Paragrahv 157 sätestab: kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi.

Seega on põhiseadus pannud küll omavalitsustele ülesande kohalikku elu korraldada, samas aga ka kohustuse Riigikogule tagada eelarveseaduse alusel selleks raha.

Tegelik elu, nagu teame, on paraku teistsugune. Kui Keskerakond ja Rahvaliit koalitsioonis olles suurendasid kohaliku omavalitsuse eelarvesse eraldatavat osa, siis praegune valitsus on seda üksnes kärpinud. Kõige hullem, et Reformierakond ja IRL karistasid Roheliste toel omavalitsusi topelt, vähendades maksubaasi ja tõstes makse, mida ka omavalitsused maksma peavad.

Praegu maksudest kohalikku eelarvesse jääv raha on nii pisike, et võimaldab hädavaevu katta esmased kulud. Enamik omavalitsusi sõltub aga otseselt riigipoolsest tasandusfondi eraldisest. Lisaks on riik seadustega pannud omavalitsustele ka täiendavaid kohustusi, mille rahastamisest mööda hiilitakse.

Lausa kummaline, et igal aastal toimuvad ka riigivalitsuse ja omavalitsuste esindajate eelarvealased  läbirääkimised, mis kulgevad nii, nagu oleks tegemist pooltega, kellest üks üritab veenda, kui haige on patsient ja kui väga ta vajab ravi, teine pool aga tahab tõestada: pole hullu - hetkel doonoreid ei ole ja meil endalgi verd vaja, komberdage edasi või kutsuge naaber appi...

Kuidas saab siin rääkida omavalitsuse iseseisvast otsustusõigusest, mida tagab põhiseadus? Rahandusminister Jürgen Ligi võib küll uhkusega Euroopas raporteerida, et riigieelarve täitub normaalselt ning Eesti võib veel Kreekat, Lätit ja teisigi riike aidata; aga sellest ta Euroopas ilmselt ei räägi, et Eesti eelarveaugud lapiti omavalitsuste ja vaesemate elanike arvel.

Eriti jõhkralt kõlas minister Ligi seisukoht Riigikogus alles eelmisel nädalal: käsitledes talviseks teedehoolduseks lisaraha eraldamist, teatas ta, et ei näe selleks mingit põhjust, sest omavalitsused ise on asunud neile seadusega lubatud kohalikke makse kaotama. Veel pool aastat varem oli ta aga eestkõnelejaks seaduse muutmisel, millega keelatakse omavalitsustel müügimaksu kehtestamine.

Peaminister on soovitanud kõikidel kokku hoida. Mõistagi on see vajalik. Kuid kui pole enam, mille arvelt kärpida? Paljude valdade tõehetk saabub pärast tänavust karmi talve. Väiksed vallad, kus peamiseks tööandjaks ongi vald ise, ei majanda end ära. Ääremaastumine levib kulutulena järjest lähemale keskustele. Mida teha?

Vaesust liites rikkaks ei saa

Mitmed poliitikud, aga juba ka osa maaelanikke peavad lahenduseks haldusreformi, mõeldes selle all peamiselt omavalitsuste liitmist. Olen arvanud ja arvan jätkuvalt, et valdade liitmine ei too lahendust, veel vähem rikkust.

Küll aga vajame reformi, millega tagatakse omavalitsuste tegelik iseseisvus, nii nagu põhiseadus seda nõuab. Mõistagi eeldab see eelarveraha ümberjaotamist nende kasuks, aga selles pole midagi hirmsat. Riik pole ainult keskvõim. Riik on tervik, mis koosneb kodanikest ja neile lähiemast riigi osast - omavalitsustest. Järgmine Riigikogu koos valitsusega peab kiiresti ära tegema selle, mida nõudis juba praeguselt valitsuselt ka Riigikohus: määratlema omavalitsuste ülesanded ja nende täitmiseks vajalikud vahendid.

Kõige olulisem on aga see, et uus Riigikogu peab reformima suhtumist. Uue suhtumise eelduseks peab olema teadmine, et riigivõim ja omavalitsus pole konkurendid, vaid partnerid, ning mõlema peamiseks kohustuseks peab olema tagada elanike heaolu.

[esiletõste] Järgmine Riigikogu koos valitsusega peab kiiresti ära tegema selle, mida nõudis juba praeguselt valitsuselt ka Riigikohus: määratlema omavalitsuste ülesanded ja nende täitmiseks vajalikud vahendid.

GEORG PELISAAR

Keskerakonna saadikukandidaat Võru-, Valga- ja Põlvamaa piirkonnas     Nr 712

Jaga |