Ristipuud teemeestel risti jalus

ÜLO TOOTSEN,      25. mai 2005


Möödunud nädala põletavamaks uudiseks Põlvamaal, mis leidis vastukaja kogu Eestis, oli kahtlematult nn ristimändide mahasaagimine Põlva-Võru maantee remontimiseks Põlva surnuaia kõrval Rosmal. Ristipuud on põlispuud, kuhu vana kombe kohaselt lõikavad matuselised surnu ärasaatmisel risti.

Vanade surnuaedade juures on selliseid puid tavaliselt kümneid ja igal puul hulganisti sisselõigatud riste. Mõni puu, tavaliselt mänd, on kujunenud lausa mõne suguvõsa ristipuuks, kuhu on sisselõikeid tehtud vaarisadest alates. Neid puid peetakse pühaks, nende mahasaagimine või ka lihtsalt vigastamine võivat tegijale kaasa tuua suure õnnetuse. Rahvasuus teatakse rääkida lugusid, kus ristipuu raiuja on kas raskesti haigeks jäänud või kogunisti surnud ...

Ja nüüd juhtus pretsedenditu lugu: tee parandamise ja laiendamise käigus saeti maha mitukümmend sellist põlismändi. Kuni protesteerijad jaole said, oli võigas töö juba tehtud. Ja nagu rahvasuu kinnituseks ei jäänud taevane karistuski tulemata: üks saetav puu langes peale tee-ehitajate kahele mikrobussile, mis said päris kõvasti kannatada. Imekombel pääsesid terve nahaga lähedal seisnud kolm-neli töömeest.
Just äsja lagastamisest kuulda saanud ja kiiresti kohale rutanud kirikuõpetaja Üllar Kask oli töömehi hurjutanud ning hoiatanud, et selline tegu neile head ei too ...

Kohalike inimeste, keskkonnakaitsjate ja järelevalvet teostavate asjameeste protest ja hädakisa peatas küll ajutiseks töö tegemise, kuid inetu tegu oli siiski juba korda saadetud. Nüüd käib, nagu meil ikka, tagantjärele süüdlaste otsimine. Ja nagu meil ikka, seda ilmselt ei leitagi – igal asjamehel on omamoodi õigus, mõni on jõudnud puhkusele minna. Kõik näib taanduvat meie tavalisele selgitusele: ametnike vaheline suhtlemisvaegus.
Põlva kirikuõpetaja Üllar Kask kinnitab, et juba aastaid tagasi, kui tee laiendamisest juttu oli, tundnud ta muret, ega see puuduta ristipuid. Kõigile, nii temale kui ümberkaudsetele inimestele kinnitatud, et olge rahulikud, neid ei puutu keegi.
Tee projekteerija OÜ Jahhu Projektist Elmo Jahhu kinnitab, et sellist asja tema projekt ette ei näinud, et teed oleks saanud laiendada ka teisele poole, kus on kohaliku talumehe Üllar Meose maad. Viimane olnudki nõus maad müüma, kuid kui teedevalitsus pakkus nõutud 15 krooni asemel ruutmeetrist vaid poolteist krooni, jäi kaup katki. Sellise maa tegelik hind olnuks isegi 20 krooni ruutmeeter.
Nüüd aga saab kulude asemel isegi kokku hoida, kuna RMK-le kuuluva mahasaetud männituka müügist saab oma 160 000–180 000 krooni! Kuigi metsaülem Kaarel Tiganik kinnitab, et kasu saamine küll nende plaanis polnud.
Igal asjamehel on oma põhjendus ja selgitus. Vallavanem Arne Tilk põhjendab raieloa andmist juba enne metskonna taotluse saamist sellega, et vajadus puude mahavõtmiseks tekkis järsku ja asjaga oli kiire.
Ehituse järelevalvaja Urmas Mets on seletanud, et projektides on ikka vigu, teekraavile polnud projektis ruumi ette nähtud. Tuli metsa arvel laiendada… Abimetsaülem Maie Haavakats, kelle allkirjaga puude mahavõtmise taotlus valda läks, on jõudnud puhkusele minna, temalt selgitust ei saa ...

Sada ja üks põhjust, tasapisi vajuvadki otsad vette. Kummaline on see, et isegi lolle käske meil ikka nii truualamlikult täidetakse. Kui kaugemalt tulnud töödejuhatajad ja muud asjamehed ei tarvitsenud teada, mis tähendus on ristipuudel, siis kohalikud töötegijad, ka needsamad puude maha saagijad ju ometi pidid seda teadma? Valla- ja maavanemast rääkimata. Pole võimalik, et ei oleks leitud teisi lahendusi, aga see oli kõige lihtsam ja odavam. See, et kohalike inimeste hinge kustumatud haavad löödi, ei maksa ju meie pragmaatilisel ajal midagi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)