Nädala juubilar VELLO LÄÄN 75

Natuke ootamatu on Vello Lääne kinnitus, et ajakirjanikuks saamine polnudki ta unistus. Tõsi, ajakirjandusega puutus ta kokku juba enne abituuriumi. Sõjajärgsel ajal pidi mõnigi poiss endale taskuraha ise teenima, kui üksinda lapsi kasvatama jäänud ema palk oli madaluke. Vello Lään ja ta parim sõber Vello Lattik õppisid ära nipi, kuidas teha linnalehele hõlpsamalt lühiuudiseid. „Nupu" eest makstav honorar oli mõistagi kasin, kuid koolipoisile piisas sellestki, eriti kui „nuppe" kogunes paras hulk. Hilisema kirjaniku Vello Lattikuga mindi koos ka korvpallitrenni, treeneriks kuulsa Edgar Naaritsa lähim abiline Erich Kübarsepp.

„Tänu spordile õppisin aega ratsionaalselt kasutama ja panin aluse heale tervisele. Tippsport tervist ei anna, aga mõõdukas harjutamine küll. Muidugi eeldab hea tervis seda, et ka eluaastate lisandudes ei jäeta treenimist unarusse. Mu spordiarmastus on säilinud ja käin nüüdki Turu tänava võimlas kolm korda nädalas sulgpalli mängimas. Naudin seda, et suudan endast paarkümmend aastat noorematega nagu võrdne võrdsetega mängida," ütles Vello Lään. Lisagem siinkohal, et korvpallis Eesti noortemeistriks ja üliõpilaste meistriks tulek eeldas tollal üpris korralikku taset ning igatkarva medalid Eesti seenioride meistrivõistlustelt sulgpallis ei tule ka nagu möödaminnes.

1955. aastal hakkas Vello Lään õppima Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas bibliograafiat. Ta märgib, et keskkoolis tegid reaalained talle peavalu ja ülikooli pääseminegi polnud kuigi kerge, kuid kõrgkoolis õppis ta õppimise ära ning vanematel kursustel sai kõrgendatud stipendiumi - oli viiemees. Käppa sai ka oskus mittevajalik (poliitained) kohe pärast eksamit ära unustada. Hiljem läks seda vaja ka mälumängurina tegutsedes: mälumaht pole lõputu ja on vaja leida see, mille arvelt uutele teadmistele ruumi teha.

Viimasel kursusel langes elukutsevalik ajakirjanduse kasuks, ringhääling hakkas üha enam huvi pakkuma. Muide, ta polnud ainus: viiest tollal bibliograafiat tudeerinud õppinud noormehest sidusid ennast suuremal või vähemal määral ajakirjandusega ka Kuldar Raudnask ja Endel Põder; Riho Rosinast sai hinnatud koolmeister ja Alo Ritsingut köitis jäägitult koorilaul. (Vello Läängi on kõva laulumees, kes laulis seitse aastat Tartu Akadeemilises Meeskooris.)

1960. aastal sai Vello Läänest pärast ülikooli lõpetamist Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüdne Maaülikool) ajalehe toimetaja. Seda ametit pidas ta 15 aastat. Vilunud mees pani neljaküljelise lehe kokku poolteise päevaga, ülejäänud aeg kulus raadiotööle. Eesti Raadio Tartu stuudio ja EPA lehe toimetus asusid lähestikku ning raadiomehed olid võimekatest mittekoosseisulistest püsitöötajatest vägagi huvitatud: et oma honorariraha kätte saada, tuli mittekoosseisulistele määratud summa kindlasti ära kulutada, nii et tavaliselt oli viimaste honorar tüki tummisem kui omainimestel. Esimesed tööd raadios olid mõistagi aladelt, kus mees oli kodus. Korvpallireportaažidele lisandus ajapikku ka teisi võistlusalasid; talle anti isegi üleliiduliste künnivõistluste valgustamine. Aktiivne noor mees ei spetsialiseerunud vaid spordireportaažidele, ennast asjadega kurssi viies oli ta võimeline rääkima paljude elualade inimestega. Ent selle tõttu ei kannatanud tema tase spordireporterina - vähe oli neid, kes pääsesid olümpiamänge valgustama, ja Vello Lään kuulus väljavalitute hulka.

Kui Tartus raadiotegemist juhatanud Gunnar Paal läks 1975. aastal tööle Tallinna, veendi Vello Läänt vastu võtma Tartu stuudio juhataja koht - lisaks professionaalsetele võimetele oli tal organisaatorisoont ja ta oskas ühendada sõbralikkuse juhile vajaliku nõudlikkusega. Sellise ülemusega on hea töötada. Lään juhatas Tartu stuudiot murrangulise aastani, suutes pingelise töö kõrvalt olla hea isa ning läbi teha aspirantuuri ja kaitsta kandidaadidissertatsiooni.

1991. aastal olid Läänest mõnevõrra nooremadki ajakirjanikud kimpus - paljud senistest väljaannetest kõrbesid põhja ja töökohad kadusid. Nii saigi mõttekaks oma „firma" püsti panna, kuid rahastajad eelistasid nõukaaegsest taagast vabu noori teotahtelisi inimesi, ning ega's pensionieelik tahagi midagi täiesti uut ja suurt ette võtta. Vello Lään tahtis. Piiri taga liikununa teadis ta, et mitmel pool Põhjamaades on kohalik raadio osa riiklikust raadiost. Ruttu sai selgeks, et Eestis selleks raha ei leita. Seepärast pani Vello Lään oma organisaatorivõimed mängu ja tänu sellele sündis esimene täisprogrammiga eraraadio Eestis - Tartu Raadio. Eestvedaja käis mitmes Euroopa riigis „snitti võtmas" ja leidis õiged kaasamõtlejad, kelle meisterlikkus kasvas kiiresti ja kes praegu on kogu Eestis tuntud tegijad. Tartu Raadio kuulatavus kasvas suisa plahvatuslikult, vahepeal suudeti isegi Vikerraadiost ette minna.

„Tartu Raadio püstipanek oli mu elutöö, eks see tõi mulle ka Valgetähe IV klassi teenetemärgi," ütles algusest lõpuni Tartu Raadio peadirektoriks olnud Vello Lään. Jah, lõpuni: Tartu Raadio müüdi 2003. aastal aktsiaseltsile Trio, ja monoliitne meeskond kaotas töö.

Mõistagi on sellist lööki raske vastu võtta. Ja kui oled ammu pensionieas, siis kerkib kergesti mõte: mida kuradit ma raban, elavad teised pensioniga ära, siis elan ka mina... Vello Lään aga ütleb: „Inimene peab midagi tegema, et igavus ja stress kallale ei kipuks." Ajakirjanikul koguneb palju materjali, mida raamatuteks vormida. Aastakümneid kestnud huvi korvpalli vastu on nüüdseks valatud viide raamatusse. Sama palju tema sulest raamatuid on ilmavalgust näinud tänu Eesti ringhäälingu uurimisele.

Vello Lään on N. Liidu esimese anekdoodiraamatu „Kes ütles, et naer pole terviseks?" autor. Teadupärast polnud nali N. Liidus üldsegi naljaasi - terve parv ülipüüdlikke asjamehi otsis anekdootidest „riigivastaseid" nükkeid (kes mäletab kasvvõi ühtainust riigitruud nalja?). Nii et anekdoodiraamatu väljaandmine polnud üldsegi hõlbus ettevõtmine. Tartu Raadiol oli ainsana Eestis oma kutseline naljategija Erkki Kõlu, välja anti viis kogumikku Tartu Raadio anekdoote.

Üldse on Vello Läänelt ilmunud 46 trükist. Nende hulka kuulub 2011. aasta lõpul trükivalgust näinud 1117-leheküljeline „Kes on kes? Kes on kus? Kaugete maade eestlased. Lühielulood". Selles biograafilises kogumikus, mis nõudis autorilt 5,5 aastat, on 1100 eestlase elu- ja sporditee kirjeldused. Teadupärast tuntakse Kodu-Eestis väliseestlaste vastu väga vähe huvi, seepärast on selline üllitis eriti tänuväärne.

Et kutseoskused rooste ei läheks, tegeleb Kuldmikrofoni pälvinud raadiomees edasi raadiojaama Marta saatejuhina ega ütle ära ka reporteritööst. Põlva raadios on tal iganädalane veerandtunnine spordisaade, oma koht on ka otseülekannetel eriti rallidest. Igal nädalal on saade Guinnessi rekorditest, millega see mees on ka ise ülihästi kokkupuutes. Näiteks organiseeris ta rekordiürituse, kus Erkki Kõlu rääkis 60 minutiga 500 anekdooti; samuti vestis ta koos Valdo Jahiloga 61 tundi vahetpidamata naljalugusid.

Tuntud raadiomehe, õigemini, talle valimistel antavate häälte vastu tunnevad erakonnad mõistagi suurt huvi. Ja eks sellised aktiivsed inimesed nagu Vello Lään tahavad ka ise midagi ära teha, et meie elu muutuks paremaks. Seetõttu on Vello Lään kandideerinud Keskerakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku ja aidanud seal eriti kultuuriküsimusi lahendada. 2005. aastal kandideeris ta ka Riigikokku, kogudes 660 häält, mis pole sugugi paha tulemus.

9. juunil tähistab Vello Lään oma suvekodus Võrtsjärve ääres 75. sünnipäeva. Muidugi on õnnitlejate ring kaugelt laiem kui oma pere 17 liiget, nende hulgas 4 last ja juba 7 lastelast, kellest vanim on tudeng ja noorim parajasti omandab iseseisva kõndimise kunsti. Eluaegsest pedagoogist abikaasa Inge oli juba lehekuu lõpul suvekodus hoolsasti ametis, et kõigil oleks seal õdus olla.

Soovigem meiegi sellele väärt mehele jaksu ja elulusti veel paljudeks aastateks, sest käsil on tal ju palju.

MIHKEL TUUL

Pildil: Noor raadiomees Vello Lään usutlemas akadeemik Paul Aristet.

Jaga |