Seitsme venna koolitee. 16. osa: Neljas võim

Kui see kõik nii oleks, küll oleks kaunis. Tegelik elu on karmim, sest kõike määrab raha. Reklaamituludeta ei saaks ilmuda ükski ajaleht. Välja arvatud parteilehed, mis saavad riigilt tuge vastavalt esindatusele parlamendis. Teisalt teeb aga raha – kindel majanduslik baas – lehe võimulolijatest sõltumatuks.

Nõnda on lugu ka Põhjamaade suurima päevalehega Helsingin Sanomat, mida loeb peaaegu poolteist miljonit soomlast. Lehe trükiarv on pühapäeviti poole miljoni juures.

Soomes hüütakse seda ajalehte Erkko-lehti'ks. Asutati ta üle-eelmisel sajandil, soomlaste iseseisvusliikumise lainetes. Erkko perekond on andnud väljapaistvaid kultuuriinimesi ja poliitikuid.

Helsingin Sanomat on kosunud Soome kõige võimsamaks meediakontserniks. Möödunud aastal ühendas ta endaga suurima kirjastuse WSOY ehk Werner Söderström Oy, ja ajalehte välja andev kontsern Helsingin Sanomat OY sai veelgi vägevamaks. Nad annavad välja veel Soome suurimat tabloidi Ilta-Sanomat, majandusajalehte ja ajakirju, neil on osalus suurtes kaabeltelevisioonijaamades ja kodukandefirmades, samuti Soome Teadeteagentuuris. Neil on oma fotofirma.

See ajaleht on Soomes kõige tasuvam. 2000. aastal ehitati otse Helsingi keskele, raudteejaama ja peapostkontori kõrvale vägev uus peahoone – klaasist ja terasest, nüüdisarhitektuuri omamoodi ime. Mul oli võimalus selle majaga tutvuda Sanomat OY kauaaegse asepresidendi Matti Anderzeni juhatusel.

Võimas majanduslik baas lubab kontsernil pidevalt uuendada tehnoloogiat. Kogu siinne tehniline varustus on kõige moodsam – toimetajate töölauaarvutitest kuni lehe trükkimiseni.

Keerukate majandusvormide ümberstruktureerimisega on  omandisuhted näiliselt muudetud aktsiaomanike võimu ja sõna laiendavaks niivõrd, et Helsingin Sanomat nagu polekski enam ühe perekonna väljaanne. Sügavam analüüs aga näitab, et ju ta ikka Erkko-lehti on.

Kõikides Soome ajalehtedes on reklaamist ja kuulutustest teenitavad tulud otsustavaks. Ajaleht on äriettevõte. Iga uus tellija tooks lehele kahjumit, sest kodukanne on kallis. Teisalt aga saab leht sedavõrd rohkem reklaami ja kuulutusi, mida suurem on tellijate arv. Nii lihtne ongi see mehhaanika, ja seepärast sööb kõige suurema osa reklaamitordist suurim, rikkaim ja võimsaim Soome ajaleht Helsingin Sanomat.

Majanduslikult tugevad on Turus ilmuv Turun Sanomat (ka praktiliselt ühe perekonna omanduses olev) ja Tamperes ilmuv Aamulehti.

Ent ka väiksemates linnades ilmub majanduslikult tugevaid, sõltumatuid päevalehti. Näiteks Jyväskyläs ilmuv Keskisuomalainen. Tunnen seda toimetust üsna lähedalt – olin nende korrespondent Eestis 90-ndate aastate algul. Üle 30 aasta on selle ajalehe peatoimetajaks olnud Erkki Laatikainen, kes ka ise kirjutab kolumne, mida sageli kommenteeritakse kogu riigis.

Keskisuomalainen on vanim päevaleht Soomes, tiraaž 80 tuhande ümber. Leht rõhutab oma sõltumatust. Küsisin kord peatoimetajalt, mis on hea ajakirjandustava. Erkki Laatikainen vastas: „Esiteks on see tõepärasuse püüdlus – kirjutada asjadest nii nagu need on, austades inimeste väärikust, võttes arvesse kõigi peamiste huvipoolte seisukohad. Seda võib nimetada ka objektiivsuse taotluseks.“

„Millega kinnitatakse avaldust, et leht on sõltumatu?“ pärisin edasi. Peatoimetaja vastas: „Olulisim siin on tugev, sõltumatu majanduslik alus. See välistab igasuguse võimaluse sekkuda toimetuse töösse või avaldada survet ükskõik millise poliitilise, majandusliku või ühiskondliku organisatsiooni poolt. Selline sõltumatus saavutatakse aastakümnete tööga, lugejateringi laiendamisega. See toob juurde reklaamiandjaid ja organisatsioone, kes annavad lehte oma informatsiooni. Sellisel alusel olevat lehte ei üritatagi mõjutada. Võin seda öelda oma kogemuste põhjal – nende aastate jooksul pole keegi üritanud või ähvardanud.“

Mind huvitas, kuidas tegelikus elus realiseerub iga lugeja õigus, kui ta pole rahul ja arvab, et leht ei kirjuta õigust. Milline on peatoimetaja ja ajakirjanike vastutus ning kuidas see avaldub?

„Esimene võimalus – pöördumine toimetuse poole. Kui lugu on väär ja vigane, peab toimetus pressivabaduse seadusest ning heast ajakirjandustavast lähtudes otsekohe avaldama lehes õienduse. Seadus määrab, et ajaleht peab andma oma külgi ka vastaspoole arvamusele, kui artikkel on esile kutsunud laia ühiskondliku vastukaja. Kui see ei rahulda lugejat, võib ta kirjutada ametliku kirja Avaliku Sõna Nõukogusse, kes annab omapoolse seisukoha. See on omalaadne aukohus. Kui see nõukogu leiab, et avaldatud materjal ei vasta heale ajakirjandustavale, on toimetus kohustatud sõna-sõnalt, lühendamata, toimetuse poolt kommenteerimata avaldama nähtaval kohal selle otsuse. Ja loomulikult on olemas ka kolmas tee – kohus. Igaühel on õigus kaevata kohtusse, kui ta leiab, et ajalehes trükitud materjal on toonud talle moraalset või majanduslikku kahju. Kohus võib mõista peatoimetajale vanglakaristuse (tingimisi) ja karistada teda väga suurte trahvidega.

Peab ütlema, et Soomes on olemas selge süsteem avaliku sõna pruukija vastutusest, ja see toimib praktikas. Sest ka siin maal ei pea kõik sulepead kinni heast ajakirjandustavast. Ent valdav enamik ajakirjanikke järgib neid, teeb oma tööd rõõmuga ja puhaste kätega, austades lugejat ja oma elukutset.

Tiražeeritud sõnaga võib lüüa inimesele selliseid haavu, mida ei ravi ükski arst. On võimalik väänata valget mustaks. Lõpetades tänast lugu, toon klassikalise näite, kuidas see käib.

Väikese riigi pealinna saabub visiidile kõrge usumees. Lennukitrepi juures küsib üks väle lapsajakirjanik, et kas piiskop kavatseb ka külastada lõbumaja. Hämmastunud kirikuisa küsib vastu: „Kas teil on siis lõbumaju?“ Järgmisel päeval loeb ta ajalehest uudist oma saabumise kohta. Sellel on suur pealkiri: „Piiskopi esimene küsimus: „Kas siin on lõbumaju?““

Nõnda lihtne on asju käänata ja väänata, kui ajakirjaniku käes on vägev relv – sõna.

Soome on üks maailma suuremaid lehelugejaid ja, ärgem unustagem,  ka üks suuri ajalehepaberi tootjaid. Ametlikud andmed osutavad, et 12–69-vanustest soomlastest loeb ajalehti 91%, ajakirju 82% ja raamatuid 34%. Soomlane kulutab päevas oma ajakavast keskmiselt 40 minutit lehelugemisele.

Elektroonilisele meediale (televisioon, raadio, video, internet) kulutab aga 12–69-aastane keskmiselt 6 tundi 25 minutit – pool tundi rohkem kui mõni aasta tagasi. See arv näitab, millist osa soomlase maailmapildi kujundamises mängib eelkõige televisioon, aga ka raadio.

/Lõpp/

ENN ANUPÕLD

Jaga |