Tankid ja tudengid ja tuld kuningale

Goril oli sellise pealkirjaga karikatuur. Kõhnade kasimata kaeltega ahelsuitsetavad pudelipõhi-tüüpi prillidega tüübid käibivat sõda kohvikus arutamas. Kohe näha, et need juba teavad, kuidas sõdima peaks. Kuigi pole selgelt lipu all ära käinud.

Mina ka ei ole, niisiis võib ammu naerma hakata. Samasugune tuutu. Et edasi, läbimurdele, mis te passite seal kaevikus! Lühidalt: pane vasakuga ja tee rutem! Tobe, eks?

Mõni mees teeb nüüd ennast veel tobumaks ja tunnistab üles, et pole härra ooberstleitnandi raamatut veel läbi lugenud. Aga ma teen seda kindlasti. Seni toetun oma jora ajades needusest läbi käinud mõlemale esimesele peatükile, nii heale variandile kui ka pahale. Mõlemas raketid, kahurid, tankid mängus. Ootamatult sõjaks minevad õppused naabri poolt.

Lisan enda kaitseks, et kuigi tänu sünniaastale ja ülikooli pääsemisele õnnestus portjankadest pääseda, miskipärast see militaaria on noormehele alati südame ligi olnud. Võimalik, et see on alaväärsuskompleks; teate ju ütlemist, et see mees pole õige mees ja nii edasi.

Kaege. Keegi õelus sõjaajaloolane, oli see nüüd lugupeetud John Keegan või veel õelam Martin van Creveld, on kirjutanud järgmist:

Kindralid sõdivad sõdu, milles nad veel leitnandid olid. Seepärast lähevad need ikka tobedalt untsu. Kõik ju voolab ja muudkui muutub. Virise vastu, palju tahad.

Rüütlihärrad vihkasid ambe, mis nende pealuudest läbi lõid. See tunnistati ju niivõrd ebakristlikuks relvaks, et omavahelistes kakelungides ei tohtinud pruukida. Aga ikka pruugiti. Alati võis ju mingi omapoolse õigustuse leida.

Püüdes mitte liiga palju keerutada, võib leiutada teab mis vidina, aga selle toimimine tuleb kindralitele ikka üllatusena. Soldatitele niikuinii.

Tormakas 19. sajand pakub rohkesti näiteid. USA kodusõja kindralid ei jaganud, kuidas Minie kuul on teinud vana ustava musketi kaugemalt võtvaks ja andnud mõtte sihikule. Ei ole midagi, minge ikka pataljonide ja kolonnidena peale, ikka et kui silmavalgeid juba näed, siis kogupauk ja täägid. Picketti rünnak, näiteks. Heh, ma olen sellel kuupäeval sündinud, kargas järsku ja mõttetult pähe.

Dreyse tagantlaetavad püssid surusid jalaväe esimesena porri kõhuli. Colt oli üldse võrdsustaja. Aga pihta ei saadud kunagi kohe. Pigem virin, et nii pole aus. Nagu britid kurtnud 1940. aastal, et kurikuulsa 88-mm kahuriga nende tanke lasta pole aus sport – need on teil, saksmannidel, ju õhutõrjena kirjas.

Tahtmata teid mõttetu targutamisega tüüdata – kardetavasti on siin maal paljudel pea kinni umbes viimases sõjas. Kangelaslik kaitse Sinimägedes ja kõik see muu. Üleüldine partisanisõda, metsavendlus ja kõik see muu. Viimase kohta võib sapitseda, et kus on need talud, kust siga virutada, või külapoekesed, kust saab sigarette ja medikamente.

Üritaks nüüd kuskile jõuda. Kaege, milles venelased kuulsad on. Peale neile tavaliselt ette heidetavate pahede. Males.

Oli kunagi sihuke üsnagi tuntud ja levinud ja väga vana lauamäng. Milles võiduks vaja vastase kuninga matistamist. Mitte tüütut nottimist, need partiid ei ole kaunid. Kõige ilusam on muidugi „karjapoiss“ ehk matt kolmandal käigul. Mis õnnestub vaid lapsepõlves.

Niisiis.

Küsimus on, kas me võime eeldada, et venelased tahavad uuesti läbi sõdida 1944. aastat. Noh, et tankid ja kae, jahvati taha ubivad kahurt, muidu uraa. Tülikas. Järelveo seisukohast õudusunenägu, tagalaohvitseride enesetappude arvu järsk tõus. Et kuidas sellele Armatale-Heratale kütus kohale toimetada, jube hullumaja. Kogu muu rauakolu, mis ikka läheb katki – vene värk ju, eks – üldine hõõrdumine. Unustage ometi igasugu lipud. Mehed peavad süüa saama, neil peavad kuivad jalad olema, siin ei aita loosungid ega vaimustus. Sõdur on titt, ütles juba Švejk. Sõdur on suhkrust, ütles Hispaania kodusõja aegne anarhistlik kindral Durutti, vihm sulatab ta ära.

On olemas üks sihuke tore raamat – „Tulekul on anarhia”, kus autor nimega Robert D. Kaplan ühes artiklitest kirjeldab USA eriüksuste mingit aastapäeva, noh, aktust.

Esimestes ridades siis muidugi erilised lugupeetavad vanad tegijad. Hüppasid D-Dayl, kolasid kuskil džunglites. Suured koledad härjakaeltega tätokaid täis vanamehed.

Tagapool kuulab hinge kinni pidades veteranide heietusi uus põlvkond. Kes Kaplani sõnul näevad välja nagu „viimase kursuse tudengid, kes on juhuslikult heas füüsilises vormis”. Mõnel on veel prillid ka. Nullklaasidega küll tõenäoliselt. Neid ei märka, tänaval pead ei pööra, üldiselt pigem rõhutatult natuke nohiku moodi.

Nüüd kujutlege tankimürina, tulelöögi, rakettide ja pommide asemel, et ühel kaunil päeval tuleb sihukesi studente, sihukesi Šurikuid Moskva rongilt paras punt. Kõigil viisad ja süütud ilmed. Võtavad kuskilt... varempeidetud tarvikud ja panevad neist treppidest üles. Ongi kohe Stenbocki maja ja Riigikogu kiviga visata. Ega sadamast ka kaugel ole, seal ei oska keegi kahtlustada kampa kaineid kalevipoegi.

Paar politseinikku, kes neid justkui turvavad, pole vist mure. Esimene rühm – valitsus, teine ja kolmas – parlament.

Seltsimees Mauser lauale ja: et nüüd oleks NATO-st kohe välja astutud, mida seal edasi võibki tahta, kirjutage alla, vajutage. Tuhmimatele võib rohelist pastakat ju näidata.

Kuidas keegi. Enda puhul küll kindel ei oleks, et taoks rohelist nuppu või 30 korda järjest. Lootes ehk, et tegu halva sonimisega. Seltsimees Mauser on üle 100 aasta üliveenev olnud.

Enamvähem kombes. Tuld kuningale. Kaitsevägi pangu relvad maha, mingu laiali. Liitlased hakaku koli pakkima, lennumasinad tehku kiire lennuplaan Lääne suunas. Ning kõik on samahästi kui seaduslik, sõjaseaduslik.

Tahate, võtke järjekordse lõmpsina.

[esiletõste:]   Unustage ometi igasugu lipud. Mehed peavad süüa saama, neil peavad kuivad jalad olema. Siin ei aita loosungid ega vaimustus.

[fotoallkiri]     EESTLASTE ESIHIRMUTAJA: Möödunud aasta lõpul ilmunud Leo Kunnase haarav, kuid mustades toonides dokumentaalromaan „Sõda 2023“ pakub lugejatele verd, higi ja pisaraid. Foto Scanpix

JÜRI PINO,  kirjanik

Jaga |