Kõigil on õigus väljendada omi seisukohti

Niisiis, kiirustan teatama, et tolle intervjuu autor olin mina - Ivari Vee, Kesknädala poliitikatoimetaja.

Teiseks pretensiooniks oli asjaolu, et Nikolai Starikov rääkis minu meelest ühest küllalt häbiväärsest sündmusest Eesti ajaloos. Nimelt käis jutt Venemaa valgekaartliku Loodearmee hävinguga ning tuhandete inimeste, sealhulgas naiste ja laste hukuga seonduvast ning eestlaste osast selles sündmustikus. Toimetusele heideti ette, et miks peab Kesknädal levitama mingi Venemaalt pärit kahtlase tegelase väljaütlemisi, mis eestlasi ja Eestit mustavad.

Tahan järjekordselt kinnitada, et Kesknädal on ajaleht, mis ei karda välja öelda ka seda, millest meil pole enam ammu kombeks rääkida. Kesknädal ei ole nõus, et too, viimase paarikümne aasta jooksul kinnistatud "ajalooline tõde" on ainuõige ning arutlemise alla ei kuulu. Leian, et rääkida on tarvis ka neist sündmustest, mis meile just eriti au ei tee, sest sellisel juhul kujuneb ka meie rahval enda kohta adekvaatne arusaam.

Pean tunnistama, et pole just kõige eetilisem lahterdada oma vestluspartnereid selle järgi, kas too inimene on meile kasulik ja räägib meist midagi meeldivat, või vastupidi, tuletab ta meelde ka ebameeldivaid sündmusi ning sellisel juhul ei taha me temast midagi kuulda. Sääraselt käitus Ilfi ja Petrovi surematus romaanis "Kuldvasikas" vana aferist ja hulgus Panikovski - "inimene ilma passita" - nagu teda nimetas Ostap Bender. Iga kord, kui tuli jutuks rahajagamine, karjus ta tatti pritsides seltskonna neljanda kompanjoni, autojuht Kazlevitši kohta: miks me peaksime Kazlevitšile midagi andma, kes see Kazlevitš on, me ei tunne mitte mingit Kazlevitšit!..

Veel süüdistati Starikovi asjatundmatuses, kuna ta on majandusteadlane, mitte aga akadeemiline ajaloolane. Nikolai tunnistas ju ka ise, et ta on eelkõige ajaloohuviline. Samas võin kinnitada, et majandusmehest ajaloofriik on tunduvalt efektiivsem, kui lihtsalt traditsiooniline akadeemiline ajaloolane. Esiteks, teda ei piira akadeemilised raamid, teiseks, ta vaatleb maailma tunduvalt laiemalt, kui lihtsalt teatud ajaloosündmuste jada. Nii käsitleb ka Starikov oma uurimustes teatud sündmusi majanduse ja finantside kontekstis, mis annab asjadest aga hoopis ulatuslikuma pildi.

Kolmandaks, Starikovi asi ei ole süüdistada eestlasi vene valgekaartlaste surmas ning õigustada Stalinit Eestis toime pandud küüditamistes, vaid ta tõdeb, et kõiki ajaloosündmusi tuleb vaadelda tolle ajastu ning siis kogu maailmas toimunu kontekstis. Ei tohi sündmusi kontekstist välja kiskuda ning neid siis emotsioonidega üle võõbata.

Üks minu varasem intervjueeritav - "Literaturnaja Gazeta" peatoimetaja, kirjanik Juri Poljakov (vt. Kesknädal 22.06.2010) on öelnud, et läänemaailmas on võetud kombeks vaadelda kõike 1930.-1940. aastail Nõukogude Liidus toimunut Euroopa Liidu seadusandluste kontekstis, ja seepärast tundub see kohutav, kuid niimoodi käitusid ju siis ka kõik teised riigid.

Lõpetuseks tahaks öelda, et Kesknädal ei ole kindlasti võtnud endale mingit tõekuulutaja rolli. Meie asi ei ole välja tulla järjekordse alternatiivse tõega ja selle alusel kellegi üle kohut mõista.  "Ära mõista kohut, ja ka sinu üle ei mõisteta kohut!" - nii on juba aastatuhandeid öeldud.

Meie asi on aga kõigile sõna anda, sest ühiskond, kus eksisteerib vaid üks tõde, jõuab õige varsti paratamatult diktatuuri.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

[Kaks lugejakirja Nikolai Starikoviga tehtud intervjuu kohta.]

Kiri Kesknädala peatoimetajale

Olen Keskerakonna põhimõtete pooldaja ja selle häälekandja Kesknädal lugeja tema ilmumisest peale. 2. veebruari 2011. a Kesknädalas ära trükitud vestlus Nikolai Starikoviga pani mind sügavalt mõtlema. Kelle huvides see vestlus Kesknädalas oli avaldatud? Ei selgu ka kuskilt, kes on ajalehe poolne Starikovi küsitleja, et tema poole otseselt pöörduda. Miks ikkagi Vene publitsisti, ajaloolase, majandusteadlase ning Stalini suure austaja mõtted pidid Kesknädala veergudel ilmuma? Kas vähe on valimiseelsest Keskerakonna ja tema pooldajate mõnitamisest valitsusparteidele meeldida püüdvas ajakirjanduses? Nüüd püüab Kesknädal omalt poolt selliste kirjutiste üllitamisega Keskerakonna pooldajate seas segadust tekitada. Minu arvates ei õigusta ajalehte ka peenelt trükitud ääremärkus: „Kesknädalas ilmunud artiklid väljendavad nende autorite arvamust, mis ei pruugi kokku langeda toimetuse omaga." Aga kus on siis toimetuse arvamus artikli kohta?! Arvan, et lugejad on sellest väga huvitatud. Kui seda ei ilmu, tähendab, et toimetus kiidab arvamuse heaks. Ei hakka siin kõnealust vestlust Starikoviga üksikasjalikult arutama, kuid arvan, et peale minu ka teistelgi Keskerakonna pooldajatel ja Kesknädala lugejatel tekib siin tõsine tõrge! See võib kahtluse alla panna senised tõekspidamised. Seda enam, et olen oma 82 eluaasta jooksul kogenud koos oma perekonna ja sugulastega kõik võimalikud Starikovi poolt õigustatud stalinlikud repressioonid. Tahan loota, et Kesknädal jääks arukaks Keskerakonna häälekandjaks, ning väldiks edaspidi avaldamast autoreid, kes moonutavad ajaloolisi fakte ja irvitavad Eesti rahva kannatuste üle Nõukogude võimu all.

Lugupidamisega E. Riive Pärnust

10. veebruar 2011. a.

Küsimus küsitluse kohta

2. veebruari Kesknädalas oli ära trükitud intervjuu Nikolai Starikoviga. Olles kuulnud-lugenud infot Venemaa ja selle ümbruskonna ajaloo teemal nii idast ja läänest kui ka meilt Eestist, ei tundu Starikovi väited üldsegi uudsed ja huvitavad - üsna tüüpiline impeeriumimeelse stalinisti jutt. Muide, Venemaal päris levinud seisukohad, kahjuks ka täiesti intelligentsete inimeste hulgas. Ikka nii, et ümberringi on vaenlased ja vaenlastega tuleb karmilt ringi käia, muidu saab emake Venemaa hukka. Kesknädalale ei tule kindlasti mitte kasuks sellise materjali ilma omapoolsete kommentaarideta välja käimine. Lugejale võib jääda mulje, et see ongi Kesknädala seisukoht! Või ongi?!

Lugupidamisega

Ivo Saaremäe

Kesknädala lugeja

Jaga |