Mina hääletasin Eesti võlaorjuse vastu

Valitsuskoalitsioon püüab selgeks teha, et tegu pole mitte reaalse rahaga vaid garantiiga. Ent peale teatud poliitikute peavad ka paljud tunnustatud arvamusliidrid, pangajuhid, ühiskonnategelased, politoloogid jt ülimalt tõenäoliseks, et ühel päeval lähevad garantiid täitmiseks ja väljamaksmiseks.

Tegemist on äärmusliku riskiga, mida üks Eesti-sugune vaene riik endale lubada ei tohiks. Tänaseks on Saksamaa valitsus arvestanud võimalusega, et näiteks Kreeka läheb juba jõuludeks pankrotti. Arvestades sealse majanduse ülikehva seisu, puudub praegu igasugune lootus, et see riik suudaks abiks saadud laenud kunagi kellelegi tagasi maksta. Pealegi on meie panus Euroopa abifondi teiste riikide SKT-ga võrreldes kõige suurem (13%). Nii olemegi tulevikus sunnitud meist jõukamate riikide toetuseks ise laenu võtma ja tegema kärpeid kujuteldamatutes suurusjärkudes. Kohustuste summa on seega enam kui kolmandik meie riigi aastaeelarvest, võrdudes 24 000 Eesti krooniga iga Eestimaa elaniku kohta.

Vaevalt et Eesti tavainimene Euroopa abipakettidest liiga palju teab. Ja ei saagi teada, sest, vastupidiselt Euroopale, kus nii olulist küsimust arutatakse rahvaga ja küsitakse valijate arvamust, vaieldakse, protestitakse ning vastupidiselt ka Soomega, kus Euroopa abipakettides osalemine oli valimiste peateema, tehakse meil otsuseid kabinettide vaikuses. Alles suve lõpul lausus Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Taavi Rõivas avalikkusele, et Eesti seisukohad Kreeka abistamise asjus on osaliselt salastatud, mis olevatki tavaline praktika. Valimiste ajal ja eurorahale üle minnes ei julgenud Andrus Ansip, Mart Laar või Jürgen Ligi sellest rahvale iitsatadagi. Rahandusministeeriumi koduleheküljelt on aga näha, et minister on juba poolteist aastat käinud erinevatel kohtumistel Euroopas, kus on saadud infot Eestile eurokriisist tulenevate võimalike kohustuste suhtes. Ja nüüd tehti otsus kiirmenetlusega ära. Ühe päevaga neli istungit - ja oligi otsus vastu võetud.

Riigikogu liikmed on saanud oma volitused valijate käest eeldusel, et maksumaksja rahaga teha Eesti valijale kasulikke tegusid. Postimehe vahendusel aga teame, et 80% Eesti rahvast on hiiglaslike laenugarantiide andmise vastu. Valimistel usuti valitsusparteide lubadustesse tõsta politseinike, õpetajate ja päästjate palka, usuti topeltpensioni, usuti kodukulude alandamisse ja tasuta haridusse. Vastu saadi aga vastutustundetult vastu võetud kohustused, maksumaksjale olukorda selgitamata.

Kas Eesti inimene ikka teab, et Kreekas ja Portugalis on pension 80-100% endisest palgast Eesti vaevu 40% kõrval? Kriisis Iirimaal on keskmine palk 4032 eurot, Portugalis 1417 eurot, kriisi künnisel Hispaanias 2275 ja Itaalias 2379 eurot. Eesti keskmine aga vaid 857 eurot.

Miks peaks suuri kärpeid teinud, tohutult makse tõstnud, palku vähendanud ning pensione ja toetusi mitmeks aastaks külmutanud riik abistama vastutustundetult laristanud ja end lõhki laenanud riike, minnes nii vastuollu meie oma rahva õiglustundega? Miks arvab osa saadikuid, et võlguelavaid ja krooniliselt maksejõuetuid riike on üldse võimalik aidata neile lihtsalt raha juurde andes? Miks peaks Eesti rahvas päästma Prantsusmaa ja Saksamaa suurpanku, kes läksid Kreekale laenamisega lihtsalt eriti hoogu?

Miks peaks Eesti laenama raha selleks, et Kreeka õpetajatele saaks Eesti õpetajate omast paremat palka ja Kreeka pensionäridele Eesti pensionäridega võrreldes tunduvalt kõrgemaid pensione maksta? Miks peab meie pisku raha minema Euroopa pankade halbade laenude ning sellekaudu Euroopa eliidi ja rahameeste isikliku vara päästmiseks?

Neil põhjustel hääletas Riigikogu Keskfraktsioon eelnõule vastu. Me hääletasime Eesti rahva tuleviku poolt! Ent otsus, et meie rahvas hakkab Euroopa suuri erapanku päästma, sai koalitsiooni (välja arvatud 2 saadikut) ja sotsiaaldemokraatide kokku 59 häälega kahjuks ikkagi vastu võetud.

MARIKA TUUS-LAUL, Riigikogu liige (Keskerakond)

[esiletõste] Ühe päevaga neli istungit - ja otsus oligi vastu võetud.

Jaga |