Veel Euroopa Liidu tuleviku teemadel…

Tõesti-tõesti – küsimus on rohkem kui tõsine... Oht on, et ajalugu tahab suurte impeeriumidega sageli korduma hakata – nii varises kunagi kokku Suurbritannia koloniaalimpeerium, nii varises kokku NL totalitaarimpeerium, nüüd oleme silmitsi probleemidega Euroopa Liidus.

Kummaline ühiskatel

Tahtmatult jääb mulje, et Euroopa Liidu viga on selles, justnagu elaksime ühises suures supikatlas, kus iga liige 28-st (nüüd juba 27-st) üritab endale oma katlanurgas erineva rammususega suppi keeta. Vähe sellest, nüüd kahtlustab üks suurem tegija – Inglismaa – teisi, et nood üritavad tema rammusamat leent omastada, ning otsustas n-ö kindluse mõttes meie ühisest liivakastist lahkuda. Teine äärmus asub Euroopa teises nurgas – Kreekas, keda kõik ülejäänud liikmesriigid omakorda kahtlustavad kelmuses, et kreeklased elavat teiste kulul jne.

Ka eestlased tunnetavad sageli, et Euroopa Liit ei ole võrdsete võimalustega demokraatlik ühendus ja et ka meile tehakse sageli liiga. Näiteks kui n-ö aegade algusest on Eestimaa suutnud oma igipõlise põllumajandusega ise oma riigi ja rahva omal maal kasvatatud toiduga ära toita, siis täna, pärast veerandsajandilist iseseisvust, me ikka veel seda ei suuda... Paljus on selle põhjuseks ebaõiglaselt ebavõrdsed põllumajanduse toetuskvoodid, mis on kõrgemad niigi rikastel lõunapoolsetel riikidel, kus niigi kõik hästi kasvab ka ilma kõrgete toetuskvootideta, aga samas jäeti madalaks põhjapoolsete toetuskvoodid, mis võimaldabki rikkamatel vaesemate põllumajandust ebaõiglaselt pankrotti ajada...

Kes süüdi?

Tõsi, siin oleme paljuski ise süüdi... Mitte ainult viimased 17 aastat, vaid juba alates Mart Laari esimesest valitsusest, oleme oma põllumajandusega liikunud lõunapoolsete, meist rikkamalt doteeritud põllumajandusriikide rõõmuks vähikäigul, samas kinkides kõrgete peibutusmiljoniliste preemiate eest oma riigi turu lõunapoolsetele niigi rikastele riikidele, jättes oma põllumehed vaeslapse ossa... Näiteks alles praegune valitsus peab nagu nullist alustama, et Eesti põllumajandustoodetele eksporditurge otsida, aga samal ajal kuuleme, kuidas näiteks Iirimaa on endale leidnud sadu paiku, kuhu põllumajandussaadusi eksportida.

Meie tänane valitsus on märganud oma kiratsevat põllumeest – kas suudame kaotatud edumaa tagasi teha ja ka oma riigi põllumehele edu tagada? Raske katsumus on olla lubatud viie rikkama asemel viie viletsama seas.

Tahtmatult jääb mulje, et oleme pidanud leppima Euroopa Liidus samasuguse staatusega, mis kehtis totalitaarliidus: oleme võrdsed, aga mõned on võrdsemad! Kas peaksime enda kehtestamiseks hakkama kasutama samu „ekstreemseid“ meetodeid, mida mäletan eelmisest liidust – regulaarsed otselennud Saaremaalt Papisaare suitsutsehhist suitsuangerjakoormatega Kremlisse või „Vana Tallinna“ abil tehtavad „heameeleks õlitamised“ kõikvõimalikes Moskva ministeeriumikoridorides liikumiseks, et Eestile head-paremat välja kaubelda? Nali naljaks, aga kui EL-is oleme tänini sabassörkija rollis, siis NL-is suutis eestlane end küll maksma panna – ega ilmaaegu eestlasi viimastel aastakümnetel pärast „Hruštšovi sula“ üle külvatud komplimentidega „Oo, teie seal Baltimaades elate nagu Läänes!“.

Elame Euroopa reaalsuses

– Eesti saab endale pooleks aastaks Euroopa Parlamendi eesistuja austusväärse ja vastutusrikka kõrge tiitli. Kas suudame sel lühikesel perioodil natukenegi nihutada Euroopat väikeste tegijate suhtes õiglasemaks, ühtsemaks, turvalisemaks? Raske ülesanne väikeste jaoks. Lootkem parimat!

Kuidas hakkab Euroopa ühtsust mõjutama Suurbritannia Brexit? Kardan, et mitte positiivselt, sest kui juba on loodud ühe liikme poolt selline ahvatlev pretsedent, siis on teistel lihtsam seda korrata. Et sellist käitumist ennetada, tuleb üles ehitada ausam, ühtsem, stabiilsem ja sotsiaalselt turvalisem Euroopa. Usun, et Euroopa peaks käituma kui täisväärtuslik riik ja suutma kontrollida kogu Euroliidu piire terviklikult, mitte aga üksikute riikide kaupa, kus igaüks omi tarasid püstitab.

Eesti saab siin eeskujuks olla oma kindlaksehitatud idapiiriga. Samas on EL piir auklik kui sõelapõhi ja nüüd oleme sunnitud siia ebasoovitavalt saabunuid hakkama tagasi saatma (?!) – tule taevas appi! – sobivuse kontrolli tehakse iga iseseisvalt stabiilse riigi piiril, mitte siis, kui pagulased on juba jõudnud riigis ilma kontrollita laiali valguda. EL-il oleks aeg iseseisva riigina käituma hakata.

Samuti sooviks arvata, et riigikaitsele me üle 2% kogu majandusproduktist kulutama ei peaks. Vähemalt mitte seni, kuni ka teised EL liikmesriigid seda teinud pole. Samas peaksime suures osas seda kaht protsenti kulutama kõige otstarbekamalt, just nimelt meie oma meeste palga tõstmiseks, et nad jääksid kodumaale püsima oma riiki kaitsma, oma rahvale rõõmuks... See oleks suurim ja tõhusaim panus riigikaitsesse, kui oma riigi patrioodid ikka õnnelikult kodus elavad ja välismaal ringi ei hulgu.

Soovin Jüri Ratase valitsusele edu ehitamaks üles sotsiaalselt turvalist Eestit!

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |