Kas meie reliikviaks sai vabadus

JAANUS KÕRV,      16. juuni 2004


või mitte, on nende ridade trükimusta saamise ajaks selge.
Kuid egas pelk kampaaniamoto sellega hingusele läinud - tahame ju ikka ja edasi vabad olla ning valikuid teha.

Valget mikrobussi, kus Ain Seppiku, Kalle Mihkelsi, Siiri Oviiri, Enn Eesmaa reklaampildid külgedel, nägi maarjamaalane paari nädala jooksul liikumas nii Hiiu-, Saare- ja Läänemaal kui Tallinnaski ning ümmarguseks sai sõidetud ka mõned Pärnumaa nurgad.
Üldiselt suhtusid inimesed meisse hästi, kes me peaasjalikult Ain Seppikut, jõudumööda Kalle Mihkelsit ja Enn Eesmaadki n-ö serveerisime. Oli ju meie eesmärgiks olla mitte pealetükkivad, vaid toimetada oma sõnum edasi hea tujuga ja heas mõttes mööda minnes.
Kõige sobilikum oli ajaleht Kesknädal, mille üle tihti imestati, et "ongi tänane leht". Lehega kaasa sai muu asjakohane suveniiriasjandus.
Mõnedki seigad kinnistusid meelde üsna eredalt.

Hiiumaal
Kalasummeril põrutas üks mees Ain Seppiku kohta, et "seda meest vaatan ma ainult läbi optilise sihiku". Kuna kandsin kandidaadi reklaamsärki, jäi tunne, et järgmiseks sihiku seadmiseks võib saada minu selg ...
Suuremõisas plakatit üles seadma asudes tõusid kaks vanainimest meid nähes pingilt. Ütlesin, et istugu rahulikult, pakkusin lehe, mille mõlemad vastu võtsid. Voldikut nähes vihastas hallpea-ümarnägu: "Kurat, Seppik pani mu 10 aastaks kinni!" Küsimusest, mille eest, põikles taat kõrvale: see polevat tähtis ...
Mulle meenus siinjuures mu sõjaväe ülemus, kellega viisakusi vahetasime. Tema ütles mulle spasibo, mina vastu - nje za što. Tema mulle - jesli spasibo, togda jest za što. Nõnda et, kui ikka aitäh, siis ikka millegi eest ...
Heltermaa sadama kaupluse juures askeldas punt mehi: kes värvis aialippe, kes jõi õlut. Saime jutule ja ütlesin, et kell neli tuleb Seppik ise ka siia ja saate küsida, mida tahate. Üks ütles selle peale, et nojah, kui selleks ajaks silm veel selge on. (Oli küll.) Samas küsis üks külamees teise käest kilekotti, et minu pakutu sinna sisse panna ja koju viia. Teine hakkas juba otsima, siis aga meenus midagi, rehmas käega ja põrutas: "Äi saa, see oo sitane!"
Ühel pereemal oli siiralt hea meel, nähes voldiku klantspildist paari meetri kaugusel elusuurust Ain Seppikut. "Vat sellest ma saan aru, ma näen nüüd mehe näost näkku ka ära. Mina valin Ain Seppiku!"

Haapsalus
parkisin bussi nii, et kõik kultuurimajja Toomas Henrik Ilvesega kohtuma minejad vaatasid esmalt "Ain Seppikule" ja "Kalle Mihkelsile" otsa. Ilves krimpsutas bussi nähes nägu ning suundus kahe kaaslannaga sisse. Läksime meiegi. Saanud kätte sotside nänni, siirdusime saali, kus oli 50 inimest, kellest 51 ... olid naised ... Eks auväärses eas hallpead tulid ansambel Laine kvartetti kuulama-vaatama.
Minu esitatud tagasihoidlikule küsimusele sain hr Ilvese sarkastilise vastuse osaliseks, mida õhinal täiendasid Marianne Mikko ja Katrin Saks. Ilves arvas, et tema süüdistamisega Kesknädalas, justkui oleks ta välisministriks olemise ajal sõdinud igati Eestile Euroopa Liitu minekuks üleminekuperioodi kehtestamise vastu, on "kõvasti puusse pandud" ja "igasugu lehti ei maksa lugeda" ... Mu noorukesed tiimineiud esitasid nüüd kohe mulle küsimuse - kuule, ta ei vastanud ju su küsimusele. Ka paar eespool istuvat naist jõudsid samale arvamusele. Kuulsa kikilipslase reiting kukkus meie silmis kolinal.

Saaremaal
suhtuti meisse kenasti.
Ühelt "dessandilt" Sõrves naasid neiud naeruga. Küsinud külapoest luba plakati ülespanekuks, said nad vastuse - ei mingil juhul! Kuulnud, et tegu on Keskerakonnaga, oli reaktsioon - aa, siis loomulikult!
Kuressaares oli ühe poe meesmüüja juba vastu võtmas voldikut, kuid lükkas selle siiski tagasi, põhjendades viisakalt ja vabandades, et ei kuulu Keskerakonna vaadete jagajate hulka ...

Hiiumaal
Orjakus oli üks mutt kuraasi täis ja kindel, et kui ta noorem oleks, läheks ise parlamenti. Praegu olevat vaim veel valmis, kuid liha nõder. "Kurat, pangu pinss 4000, siiss ma saa suitsu ja viinagid osta!"
Rääkisin Siiri Oviiri 1,8 miljonist "pühast rahast", mis pensionitõusu kindlustanud oleks, kuid nüüdse valitsuse eelarveaukude pindamiseks kulub.
Teises peatuses pakkusin Kesknädalat. Üks poebussi ootajaist prouadest vihastas silmanähtavalt: "Keskerakond! Sellest tuleb eemale hoida!" Ja marssiski turtsudes bussiputka taha.
Teine küsis: "Mis mees see Ain Seppik siis ikka on, et ridade vahelt loeb?" Ütlesin, et jurist ju. "Neh, siis küll, äi, äi ju see Seppik tuleb ikka valida!"

Kampaania lõpus,
kui paari päevaga oli kogunenud läbisõidetud kilomeetreid 700 ringi, jõudsin viimasel hetkel seitsmesele praamile St. Ola, mille hiidlased ammu ristisid ... "Sant olla".
Veetsin praamisõidu operatsioonil käinud ja kuu aega haiglas olnud poetess Ave Alavainu ja tema sõbranna seltsis.
Eks Ave räägi alati kõik valjusti välja, kartmata end sisse rääkida. Elurõõmsa Ave musta huumori puhul pole ime, et ta kõike asju planeerides ka oma matuste korraldamise lähikondlastega läbi arutada tahtis. Tütar Kata öelnud seda kuuldes: "Teeme selgeks jah, muidu on sul pärast jälle õiendamist ..."
Valimised on selleks korraks läbi, tulemused selged.
Kuid õiendamist jätkub ikka ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)