Minu maraton

MIKK LÕHMUS,      01. märts 2006


Tartu maraton on mitu aastat olnud minu talve suursündmus. Ka tänavu sai tehtud enne nii koera rõõmuks jooksu kui ka paarsada kilomeetrit suusatatud. Ehkki esimese tuhande hulka jõudmiseks selleks vast ei piisaks, siis harrastaja tarvis on seda küll. Mullune tuisus ja tormis sõidetud maraton õnnestus läbida viie ja kolmveerandi tunniga, tänavu tahtsin igal juhul sõita paremini. Mõttes lubasin ennast parema koha puhul premeerida topsi finishis jagatava kuuma õllega.
Start. Esimesed kilomeetrid on väga olulised, sest siis tekib kohe tunnetus, kas täna on jõudu või ei ole. Õnneks jõudu tundub olevat, esimesed suuremad laskumised õnnestub ilma kukkumata ja troppidesse sattumata läbida. Minek on hea ja suusk peab.
12 km sõidetud. Ees paistab Matu toitluspunkt. Mõeldes eelseisvale Harimäe tõusule võtsin paar spordijooki ja banaanipooliku. „Tohoh, kus sa juba siia jõudsid? Tegid sobi või?" küsib toitluspunktis järelejõudnud sõber. Nüüd on aga asjad naljast kaugel, sest hakkab ronimine Harimäele. Pikkadel tõusudel üritan rongist mitte maha jääda ja imestan Vanemuise juuste ja habemega meest, kes mängleva kergusega tõusudest üles puhib. Raja kõrval hakkab silma noormees, kelle suusakepp on õnnetul kombel otsa saanud. Hetkel, mil tunnen, et nüüd on lõpp, jõuame Harimäe vaatetornini. See katsumus on läbi.
Harimäe tõus ületatud ja laskumised läbi ning Ande toitluspunkt silmaulatuses, tunnen, et tahtejõud on täielikult läinud. Mitu minutit ja hulk sööki-jooki ning elumõtte otsimist kulub enne, kui söandan edasi liikuda. Õnneks väsimus tasapisi taandub ja rütm hakkab tagasi tulema.
Eelmisest aastast on meeles paar kilomeetrit enne Kuutse toitluspunkti pikal laugjal tõusul paiknev talu, kus talurahvas on sõitjaid meeleolukalt ergutanud küll sõnadega, küll õhuhäirepasunaga. Eelmisel aastal sunniti tõusul ukerdavat rahvast takka sõnadega: „Mehed, te olete maratonil, mitte palverännakul!" Sel aastal sooviti lihtsalt edu ja hõigati, et püüdke naissõitjad kinni, need olevat mõni minut varem läbi läinud. Ergutamine andis uut jõudu ja tekitas meeleolu. Pool maratonist oli läinud kui lennates.
Peebu toitluspunkt on kuidagi eriline – mägine osa hakkab mööda saama ja varsti algavad laskumised. Sellegipoolest tuli ennast kõvasti turgutada: manustasin kolm spordijooki ja kolm mustikasuppi. Seejärel paaristõugetega edasi.
Enne 47. kilomeetril asuvat Palu toitluspunkti olevad pikad laskumised aitasid kehal puhata ning tekitasid sõidust uut mõnu. Ainult laskumine, lükka veidi paaris, ja jälle laskumine… Mõnus! „Te olete 980!" hüüdsid usinad pealtvaatajad ega unustanud kuulutamast, et peaminister on kõigest kümnekonna minuti kaugusel. Mis see maa 16 kilomeetriga tasa teha!.. Palust edasi on lauskmaa, kuid, tsiteerides üht sõpra, „Paluni võitled mägedega, edasi iseendaga", ei saanud ennast päris rahulolevalt tunda. Rõõmu tegi maantee ääres ergutama tulnud abikaasa. Tema jõudis sinna autoga.
Pikkadel metsasihtidel kurtis üks kaasmaratoonar: „Juba 10 km ei pea suusk üldse, lükkan ainult käte jõul."
Õnneks paistis juba eelviimane, Hellenurme toitluspunkt ning finishini näitas silt „tühised" 8 kilomeetrit. Kuid just nüüd hakkas endast märku andma väsimus. Suusk ei tahtnud enam pidada ja tõelise õnnistusena näitas plakat lõpuks: „Finish 1 kilomeeter." Veel ronimine üle suusasilla, rahva ergutuskisa, paarsada meetrit paaristõukeid, ning läbi see oligi!!!
Uurisin aega: 4.46.51 ületas kõik ootused. Kahjuks ei jõudnud sellega tuhande hulka, kuid eelmise aasta aega õnnestus lüüa peaaegu tunniga. Nagu alguses lubatud, premeerisin ennast sooja õllega.
Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti sõitma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)