Avameelselt eurovalimistest

16. juuni 2004


Ralf R. Parve küsis, Igor Gräzin vastas

Kuidas ja kust tuli nii suurepärane idee pakkuda end valijatele läbi huumori? Meie õnnetud poliitiksõnumid on ju seni olnud nii surmtõsised, et puudu on jäänud üksnes Chopini leinamarsi esitamine valimisüritustel.
Reklaami stiil on väga intiimne asi ... Vaata, täiusliku dzhentelmeni Toomas Savi või perfektse leedi Siiri Oviiri ilmumine prügikastidele olnuks imelik mistahes tekstiga. Isegi minu postkaardi-kaamelikene (sõnum - "Hüüdja hääl kõrbes!") oli mõnevõrra isiklik ja seotud minu positsiooniga magistraalse parteijoone suhtes. Ei eita: teatav balansseerimine hea-maitse-serval oli olemas, kuid arvan, et jäime täpselt hea maitse piiril õigele poole ja saavutasime peamise: sõnum jõudis pärale. Muide, idee Europarlamendist kui ... noh, enam-vähem poliitilisest prügikastist on BBC seriaalist "Jah, härra Minister!", mis on mistahes poliitiku absoluutselt kohustuslik lektüür.

Mismoodi Sa valimiskampaania ajal liikuda said, kui kõikjal vaatasid iseendale otsa? Kas krae üleval ja müts silmadel või tekkis hoopiski inimlikke kontakte? Mõni mõnus näide.
Olen oma pildi nägemisega harjunud, kuid ... seekord lõi pahviks jah. Katsusin tõepoolest paar päeva avalikke kohti vältida. Kuid kõigega harjub.
Muide, nähes seda esimest korda - seda prügikasti-pilti kolmes kohas korraga -, sain tunda ka kohest tagajärge. Väljudes Päevalehe toimetusest, haarasid tänavaristil minust kinni kolm ülibravuurikas seisundis põhjamaist külalist ja kuigi ma soome keelt ei oska, oli nende lõugamine midagi sellist, et siin nüüd ongi see poika, kes seal s...kasti peal ripub või midagi sarnast. Tegime koos pilti, siis kutsusid nad mind kohe jooma ja karjusid nii et ... oma 50 inimest jäi jõllitama. Edaspidi pole miskit nii hullu olnud.

Oma telereklaamis meistrimehena esinedes käskisid Sa televaatajal ekraani puhtaks pühkida. Kas Su enda teleekraan on puhas?
Sellest see idee tuligi, et ekraan oli nii tolmune, et vahepeal kiskus värv must-valgeks. Seda klippi tehes mõtlesin üldse endale ja oma võimetusele korda pidada ja hoida ... Nagu öeldud: reklaamitsemine on intiimne värk ja aitäh abilistele, kes ära tabasid, mis sobib just Gräzinile, tema vaadetele ja ei kellelegi ega kusagile mujale. Kujutage endale ette Reinsalu-suurust pilt Gräziniga ... Olnuks ju päris kole?

Sinu juristist kolleeg, kunagine peaprokurör Indrek Meelak koos Keskerakonnast eraldunud grupiga oli mõni aeg tagasi väga kuri, et Keskerakonna nimekirjas kandideerivad euroskeptikud Vilja Savisaar, Heimar Lenk ja Marika Tuus. Kuidas Reformierakond Sinu ja Su eurokriitilised mõtted üle suutis elada?
Ei kuidagi. Liberaalse demokratismi seisukohalt on kriitiline suhtumine mistahes kaubandus- ja tolliliitu normaalne. Erinevus saab olla kriitilisuse määras. Ideed Gräzini väljaheitmisest pole kunagi olnud ja vastupidi: kui minu skeptilisus välja hakkas paistma, hoiatasid sõbrad igaks juhuks ette: vaata, et sa erakonnast ära minema ei hakka ja üldse - meie maailmavaate piires räägi, mida tahad. Ja maailmavaade pole mul muutunud. Esimene vastav euroteemaline retsensioon, mis mind "kodukootud eurofoobiks" kutsus, ilmus 16. detsembril 1994. aastal. Euroopa Liidu poolt ei olnud ligikaudu 58% valijatest.
Kas nemad pidanuks jääma esindamata ja kas nende suud tulnuks kinni toppida? ELile võiks solvunult selja keerata ja öelda: mina teiega ei mängi. Kuid nõks on selles, et tema mängib meiega edasi - kõrgendab hindu, koorib makse, piilub magamistuppa ... Seega, kui EL meid niikuinii rahule ei jäta, siis miks peaksime meie?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)