Hingeldama panev pööre on löönud Eesti kahte lehte

JUKKA RISLAKKI,      17. oktoober 2001


Seda, mida meie, eestlased, ise endast arvame, teame üsna hästi. Tänu meie targale valitsusele teavad arvatavasti ka juba kogu maailma rahvad, et Eesti on edukas e-riik, kes on kõige tublim, ilusam ja rikkam terves endises Ida-Euroopas.
Aga kuidas me paistame lähinaabritele? Nendele, kes tunnevad meid võibolla isegi paremni kui me ise?…
KESKNÄDAL tõlkis oma lugejatele Soome ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud Eesti, Läti ja Leedu korrespondendi Jukka Rislakki juubelihõngulise jutu 18. augustist. Neil päevil tähistati nii siin- kui sealpool lahte Eesti Vabariigi 10. aastapäeva.

TALLINN. Kui palju hoogu, tarmu, lennutunnet!*

Igaüks, kel vähegi meeles, missugune oli Eesti kümme aastat tagasi, peab tunnistama, et areng on olnud uskumatu, lausa peadpööritav.
Tollal lõikus rahvas talonge ja seisis sabas, ostukaart näpus. Bensiini ei jätkunud. Korralikke restorane ja kohvikuid võis sõrmede peal üles lugeda. Nõukogude sõdurid tundsid end Euroopa omanikena ja vene keelt oli kuulda kõikjal. Käibel oli rubla.

Soomlased pudenesid
sadamas Georg Otsalt, käe otsas Eesti tuttavatele mõeldud vetsupaberi- ja kohvipakid. Nüüd veavad soomlased joogi- ja söögikaupa ning riideid Tallinnast kiirlaevadele, mis vahetpidamata Helsingi ja Tallinna vahet sõeluvad.
Igatahes on tempo olnud pöörane. Võimulolijad võiksid ehk korraks kinni pidada, hinge tõmmata ja vaadata, kas rahvas neil ikka kannul püsib.
Eesti pajatab kogu endise NLiidu kui tohutu pankrotipesa taustal oma säravat menulugu. Eestis osatakse pee-ärrigi hästi teha.
Välismaised toimetajad satuvad ekstaasi, kui nad pannakse elama Tallinna peenesse kesklinnahotelli, viiakse kohtuma noorte, energiliste ja enesekindlate poliitikute, äri- ja ametimeestega, näidatakse uusi pangapilvelõhkujaid või Elcoteqi tehast. Ülistussõnadel ei taha tulla lõppu. Nii palju kiitust pole eestlaste enestegi meelest paslik kuulata. Ega siis Eesti kõikides asjades kah ometi lõunanaabritest üle ole. Ja Tallinn ei tähenda veel kogu Eestit.

Tõsi on, et
Eesti poliitika soosib ettevõtlust. Ameeriklaste statistika järgi on Eesti maailmas ettevõtlussõbralikkuse poolest 11., vabaduse mõttes 14. ja konkurentsivõime poolest 22. kohal. Eraettevõtteid on tunduvalt enam kui riiklikke.
Ärimeeste arvates on Eestis vähem korruptsiooni ja bürokraatiat kui Leedus või Lätis.
Eesti meelitab ligi investeeringuid. Endistest sotsialismimaadest on just Eestisse ja Ungarisse tehtud kõige rohkem välisinvesteeringuid rahvaarvu kohta. Kõik muud investeeringud kahvatuvad aga miljonite soomlaste "investeeringute" kõrval Eestisse, ennekõike muidugi Tallinna. Soomlased toovad siia miljardeid marku igal aastal.
Soome on Eestile olulisim kaubavahetuspartner ja suuruselt teine investeerija. Lõuapoolikud kutsuvad Eestit Lõuna-Soomeks ja Tallinnat Helsingi eeslinnaks. Kõiki see miskipärast naerma ei aja. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tuleb Eesti järgmise aasta majanduskasv "vaid" 4,8 protsenti. Soomlastes äratab see arv üksnes kadedust.
Kasv on olnud järsk, aga eks oli ju stardipakk ka väga madalal. Alles nüüd, kümne aasta järel, on Eesti toodangu kogumaht jõudnud nõukogude aja viimaste aastate tasemele.

Soomlased imetlevad Eestit
ja peavad teda samas arengumaaks. Sellest annab tunnistust kantud riiete lasu, mida laevad ja autod lahe põhjarannikult Tallinna ja Eesti väikelinnadesse veavad. Ametlikult Eesti vaesteabi vastu võtta ei taha. See ei sobi riigile, mis loob endale arenenud, ajakohase, lääneliku ja jõuka maa mainet.
Ajakirjanikule pakuvad Läti ja Leedu praegu juba rohkem huvi ja pinget kui Eesti. Seegi näitab, et Eesti on stabiliseerunud. Eestist on saanud juba tüütavalt tavaline euroopalik riik.
Aga endised ajad on jätnud oma jälje.

Viinajoomine teeb eestlastele kõvasti muret,
ometigi saab igasugust alkoholi osta ööpäev läbi ja odavalt müügiputkadest, mida on lugematul arvul. Kuritegevus on nii levinud, et sellega ollakse juba harjunud. Ei tehta numbrit, kui majas pole pikka aega elektrit ega telefoniühendust, sest metallivargad on kaabli pihta pannud.
Sõjaväeteenistus ei ole noorte seas au sees. Maksude maksmine pole moes. Iga kord, kui käin maksuametis, tundub mulle, et olen peast soe, kes läheb vabatahtlikult oma rahast lahti saama.

Võrdõiguslikkusest ja euroopalikust naisliikumisest
pole mõtet rääkidagi. Mingil põhjusel ei saa eesti mehed aru, et kui naistele korralikku palka maksta, saaksid sellest kõik kasu. Kedagi ei üllataks, kui ükskõik millises Balti riigis pandaks kokku valitsus, kuhu ei kuulu ühtki naisministrit. Ega parlamendiski naisi teab kui palju ole.
Ja seegi pole uudis, et eesti naine ei kiirusta lapsi sünnitama. Kuigi rahvaarv on vähenenud, justkui oleks sõda üle käinud, võetakse Eestis ikka aborte rohkem ette kui sünnitusi.


kuid soomlasele hakkab Eestis silma poliitikast eemalehoidmine, solidaarsuse, ühise vastutuse ja üksteise aitamise soovi puudumine. See paistab välja pisiasjadestki. Oma aknast näen, kuidas kesklinna kerkivad üha uued pilvelõhkujad ja üha uued parkimisplatsid saavad asfaltkatte. Kuid palju tähelepanuväärsem on tõik, mille tunnistajaks ühel hommikul olin: Tallinna üks laiemaid ja ohtlikumaid tänavaid sai korraliku ülekäiguraja. See oli sealt puudunud viimasest tänavaremondist alates. Jalakäijate või jalgratturite heaks tehakse haruharva midagi.

Kui Eesti noor inimene kuuleks,
et tema soomlasest eakaaslane on valmis peale maksma selle eest, et pääseda välismaale meelt avaldama; vallutama tänavaid ja ümber lükkama hamburgeriputkasid, siis kukuks ta vist hämmastunult baaripuki otsast või oma maastikujalgratta seljast. Haritud ja kindlat töökohta omav eestlane võib küll nentida, et ta ei tule oma palgaga toime, kuid streik ja protest ei mahu talle pähegi.

Ühiskonna suurim veelahe
ei kulge sugugi eestlaste ja venelaste, vaid heal järjel olijate ja luuserite vahel. Eesti elu aluseks on üks lihtne lause: igaüks on ise oma õnne sepp. Riigile jääb vaid öövalvuri roll. Sotsiaalse kaitse olemasolu tähendab kommunismi. Kõik, mis vähegi võimalik, tuleb erastada. Just seetõttu ei kuulu Eesti Põhjamaade sekka, kuigi seda sageli väidetakse. Eesti ei taha saada selliseks riigiks, mida meie Põhjamaades heaoluriigiks nimetame.
Soome ühiskonnamall ei ole Eestile sobinud, see on saanud juba ammu selgeks. Võiks ehk küsida hoopis vastupidi: kas Eesti teest saab kunagi ka Soome tee?

Eestlaste jaoks on paradiis aina kuskil ees, silmapiiril.
Varem manitseti: pidage vastu ja tehke tööd, küll siis saate näha helget kommunismitulevikku. Nüüd lohutatakse, et olge vaesed vaga, küll uusliberalism ja globaliseerumine aitavad Eestil varandust tuppa tuua ja küll siis hakkab rikkust tilkhaaval ka viletsamatele jätkuma...
Keegi ei söanda enam teha tõsimeelselt ettepanekut, et rikkad võiksid maksta rohkem makse kui vaesed - nagu Soomes. Segapuder ümber raudtee erastamise näitab selgelt, kui kangekaelselt ja iga hinna eest tahetakse Eestis erastada.

Kevadel
kirjutasid Eesti 26 sotsiaalteadlast avaliku kirja Kaks Eestit. Kiri kujutas endast nende ühist appikarjet, mille teravik oli suunatud nii valitsuse kui opositsiooni vastu. Kirjutajate meelest oli Eesti jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast juba sedavõrd võõrandunud, et on põhjust rääkida kahest erinevast Eestist.
Enesekeskus ja ebaeetilisus on poliitikas täiesti igapäevased nähtused, rahvas on kaotanud usalduse oma valitsejate vastu, väitsid kirja kirjutajad. Nende arvates pole rahvas kunagi varem olnud nii pettunud ja rahulolematu kui praegu. Ka suhtumises Euroopa Liitu jagunevad rahva arvamused just seetõttu kaheks.

Teadlased nõudsid,
et varakapitalismi individualism tasakaalustataks sotsiaalsuspõhimõttega, sest kaks kolmandikku Eesti lastest elab vaesuses (selle arvu on valitsus küll kahtluse alla seadnud) ja inimestel pole turvatunnet. Valitsuse rahulolu kiri aga ei häirinud. Heideti ette, et kirjas on kuulda laulva revolutsiooni ja rahvarinde häält: ega me sellisest riigist unistanud! Heideti ette, et kirjas peegelduvad vaid eemaletõrjutud keskealiste ja vanemate inimeste arvamused.

Eesti elanikkond on väga kirju.
Siinkohal tasub märkida, et Eesti levinuim perekonnanimi ei ole mitte Tamm, Saar ega Paju, vaid - Ivanov. On üpris kindel, et Eestis elavad venelased ei sulandu, vaid integreeruvad ehk kohanevad - kui integreeruvad.
Ehk kohanevadki, kui Venemaal läheb "piisavalt" kehvasti ja Euroopa Liitu astuvas Eestis avaneb kõigile uus helge silmapiir. Paljurahvuslus võib Eestile tähendada äraarvamatult suuri võimalusi - juhul, kui kõik läheb hästi.
Eesti ei taha mingi hinna eest vastu võtta põgenikke ja rahvas vaatab tänaval kõigile neegrisarnastele avalikult viltu.
Aga lõppude lõpuks on Eesti ju, olgu küll osalt olude sunnil, palju sallivam ja märksa laiapõhjalisema kultuuriga maa kui Soome.

* Autori märkus eesti lugejale: Kirjutise esimene rida pärineb soomekeelsest populaarsest laulust: "Mikä meno, mikä veto, mikä lento! Tunsin olevani hento."

Viimati muudetud: 17.10.2001

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)