Palmaru mängis ringhäälingurindel seisu lahti

ALLAN ALAKÜLA,      02. november 2005


Ringhäälinguseaduse eelnõu arutelu avalik avagong tuli möödunud kesknädalal korraga kolmest päevalehest. Postimees ja Eesti Päevaleht rõhusid reklaami tagasitoomisele, SL Õhtuleht võttis just sel päeval sihikule kultuuriminister Palmaru kuuvanuse vilkurisõidu. Kontsentreeritud meedialöögi ajendiks oli samal päeval toimunud eelnõu arutelu Keskfraktsioonis.
Palmarul on eelnõuga seoses kaks suuremat ideed: tuua ETV-sse ja Raadio 2-e tagasi reklaam ning muuta põhjalikult avalik-õigusliku ringhäälingu juhtorganit – Ringhäälingunõukogu. Kummagi teostumine pole praegu reaalne, kuid pea-eesmärkidele – uue ringhäälingunõukogu valimisele ning ETV ja Raadio ühendamise kiirendamisele – võib selline shokk isegi kaasa aidata.
Reklaami tagasitoomise jutt on loomulikult kogu erameedia õudusunenägu. Pirukas, mis mõne aasta eest Reformierakonna tagantlükkamisel kätte saadi, tahetakse nüüd jälle ära võtta. Lisaks erakätes tele- ja raadiojaamadele on häiritud kogu trükimeedia – ka need, kel oma tele- ja raadioharud puuduvad. ETV ja Raadio 2 võtaksid ära tüki tervelt reklaamiturult. Erameedia omanikelt pole Palmarul eelnõu reklaamiparagrahvidele armu loota.
Küll on poliitikute hulgas neid, kes omavahel öeldes näevad meeleldi, et meediamogulite kasumid oleksid tagasihoidlikumad. Mõistagi on poliitikute motiiv puhtpoliitiline – erameedias on hiigelpositsioonidel Reformierakond (Mart Kadastiku juhitavale Eesti Meediale kuulub Postimees, Kanal 2, Kuku Raadio, pool SL Õhtulehte ja Ajakirjade Kirjastust, viis maakonnalehte ja Kroonpressi trükikoda). Peale oravate ja rahvaliitlase Jaak Alliku ei lähe keegi avalikku võitlusse Schibstedi kasumi eest. Samas ei paista peale Palmaru kedagi, kes julgeks minna avalikult Norra meediahiiu rahakoti kallale.

Reklaami tagasitoomisest rääkimine on iseenesest silmakirjalik: reklaam pole ETVst ju kunagi ära käinudki. Igal õhtul sumistab enne „Aktuaalset kaamerat" ETVs mingi loterii. On päevi, kus kõige kallimal teleajal pakutakse pooletunniseid lotosaateid. Mulle pole vahet, kas näidatakse lotot või hügieenisidemeid.
Kadunud pole ka nn sponsorreklaam: Õnne 13, see Ilmar Raagi seletuse järgi kogu Eesti lugu kokku kuduv imerelv, eksponeerib igas seerias alevirahva värskeid Peugeotte. Tegemist on ametlikult selle seriaali autoga! Rääkimata sellest, kuidas Almad-Lained terve vahmiiliga igal hooajal mõnda värskelt avatud puhkusemarsruuti promovad.

Reklaamilahingus Palmaru üksi koos Ruuga
Jutud sellest, kuidas ETV produtsendid omavalitsustelt ja eraettevõtetelt erinevateks projektideks raha küsivad, pole meedias laialt levinud, kuid erialarahvas ise saab üsna täpselt aru, kes kellele ja mille eest on juurde maksnud. Et ametlik reklaam on keelatud, siis tehaksegi sellist pornot.
Miks erameedia ETVsse ametliku reklaami tagasitoomise vastu heitleb, on täiesti arusaadav – need kaotaksid raha. Miks selle vastu seisab aga Ringhäälingunõukogu, pole arusaadav – ETV ja Eesti Raadio saaksid ju raha juurde.
ETV juhiks kandideeriv Ainar Ruussaar on reklaami küsimuses Ringhäälingunõukogust õnneks märksa realistlikuma positsiooniga ning täiendavat rahaallikat ei välista. Selle lahingu võitmiseks Palmarule Ruussaare neutraliteedist aga ei piisa. Kui Palmarul õnnestub erakanalitelt aga suure reklaami tagasitoomise ähvardusel täiendavalt paarkümmend miljonit ETVle lisaks saada, on reklaamiteema tõstatamine end kuhjaga tasunud.

Rahvusringhäälingu Nõukogu – ime või pimeloom?
Keerulisem on lugu Rahvusringhäälingunõukogu (RRHN) moodustamisega kolmanda sektori baasil. Sellega on kahtlemata rahul kolmas sektor ise. Erameedia vaataks sellist toimetamist pihku itsitades pealt. Seadusandlik ja täidesaatev riigivõim sellega ei lepiks ja õigesti teeks.
Kuna isegi Riigikogus on rahva esindajaid, kes veel ei tea, mis on kolmas sektor, siis selgitan: kolmas ehk valitsusväline ehk mittetulundussektor on rühm institutsioone või ühinguid, kes selle eelnõu kontekstis peaksid esindama kogu Eesti ühiskonda. Eelnõu järgi on RRHNis esindatud 12 eluala.
Praktikas on nn valitsusväline sektor valitsusest vägagi tugevalt sõltuv, eelkõige rahastamise kaudu. Tulemuseks on, et mittetulundusühingute elu eelduseks on hea läbisaamine valitsuserakondadega. Riigi ja omavalitsuste toetuste kaudu ongi dünaamilisem osa mittetulundussektorist politiseeritud.
Sõltuvust Eesti valitsusest leevendab meie kolmandasse sektorisse tulnud välisraha. Samas rahvusringhäälingu juhtorganis mõnegi koha sattumine näiteks Sorose fondide rahast loodud ja ülal peetud organisatsioonile võib mõnel juhul olla ohtlik isegi Eesti iseseisvusele.
12-liikmelises kogus oleksid poliitiliselt ilmselt kõige tugevamad Reformierakond, sotsid ja Isamaaliit. Midagi pudeneks ka Rahvaliidule ja Keskerakonnale. Parteidest noorim Res Publica pole kodanikuühiskonnas võrreldavaid positsioone haarata jõudnud. Samas on nende trump kultuurikomisjoni esimehe koht Riigikogus, mis eelnõu kohaselt otsustab, kui kodanikeorganisatsioonid ise ei suuda oma ala esindajat määrata.
Ülikoolide esindajaks võib pretendeerida Tartu Ülikooli rektor, kuigi tõsiseks pretendendiks võib tõusta ka Tallinna Ülikooli esindaja. Valik on seega taustalt reformisti ja sotsi vahel.
Kirikutega on ühelt poolt kõik selge – suurima kiriku EELKi peapiiskop on pärit Isamaaliidust, kuid Kirikute Nõukogus on poliitiline pilt väga kirju.
Spordiorganisatsioonid on Reformierakonna kultuuriministrite ajal metoodiliselt ja jõuliselt nii reformistatud, et seal pole ühelgi teisel parteil shanssi. Küll tekib vaidlus, kas sporti esindab mõni suurim alaliit või Olümpiakomitee. Keskkonnakaitsjate esindaja määramisel hakkavad kõige tugevamalt lööma sotsid ja Rahvaliit. Kirjanike esindusorganisatsioon kaldub pigem Isamaaliidu poole, kuigi üritavad ka sotsid ja Reform.
Esitajate ehk interpreetide puhul paistab isamaaliitlase Vardo Rumesseni kuju, kuid see võib olla ka loterii kõigile. Rahvusringhäälingu töötajate esindaja toetab parteid, kes määrasid senise peadirektori – seega kas sots või Isamaaliit. Ametiühingute osas läheb löömaks sotside EAKLi ja Keskerakonnas kandideerinud Roosimaa TALO vahel.
Põllumeeste puhul tundub kindel Rahvaliidu positsioon. Naiste esindamisel on favoriit Keskerakond, kuid riukavõimalusi on sotsidelgi. Noorte puhul oleks ees loterii: reaalsed on selle partei positsioonid, kes on pikemalt karjatanud haridusministeeriumi, mis peab ülal noorteorganisatsioone. Pensionäride esindaja puhul oleks tugevaim Keskerakond, kuid ambitsioon on nähtav ka Rahvaliidul ja Reformierakonnal.
Selle skeemi rakendamine hakkaks venima, kuna tekitaks lõputuid vaidlusi Riigikogus. Pärast seaduse vastuvõtmist tekiksid veel dramaatilisemad vaidlused organisatsioonide vahel ja nende sees. Ning kokkuvõttes saaksime ikkagi poliitilise organi, mis püüab oma poliitilisust jõudumööda varjata.
Ringhäälingu juhtorgani reformi läbimineku teeb veelgi ebatõenäolisemaks idee moodustada RRHNi ja rahvusringhäälingu tegevjuhtkonna vahele administratiivnõukogu. Siit tekiks juhtimise sasipundar, millest poleks huvitatud ükski jõud, kes taotleb rahvusringhäälingu arengut.

Edasi käib kähku
Keskerakonna fraktsioon kuulas oma ministri viisakalt ära ning volitas eelnõu tutvustama valitsusliidu kaaslastele. Selget toetuspinda ei saanud eelnõu aga isegi Keskerakonnast, rääkimata teistest. Mis tähendab, et valitsusse pole Palmarul selle eelnõuga asja.
Reaalne võiks olla tulla mõne nädalaga välja uue ringhäälinguseaduse eelnõuga, mis jätab kehtima suurema osa praegusest ringhäälinguseadusest. Küll tuleb sinna juurde ühendatud rahvusringhäälingu loomine, mille üle poliitilisel tasandil juba mõnda aega enam ei vaielda – Eesti rahvuslik huvi on siin nii selge.
Ja teiseks: uue seaduse vastuvõtmisel valitaks ringhäälingunõukogu Riigikogu tänase koosseisu proportsioone arvestades.
Praeguses 9-liikmelises RHNis on kolm sotsaaldemokraati (Katrin Saks, Peeter Kreitzberg ja eksperdina Hagi Shein), rahvaliitlane Jaak Allik (RHNi aseesimees), reformierakondlane Igor Gräzin, respublikaan Ela Tomson ning keskerakondlasena kirjas olev Silva Tomingas (ekspert). RHNi esimees Andres Jõesaar ja audiitor Andres Root on pro forma parteitud.
Riigikogu suurimad erakonnad on RHNis praegu alaesindatud ning Riigikogu väikseim erakond on RHNis selgelt liiga suur. Valitsusparteidel on kõik võimalused Res Publicat solvamata elementaarne tasakaal jalule seada.

Kui on konsensus, tulevad ka raha ja usaldus
Ja edasi paneb uus RHN juba ametisse rahvusringhäälingu direktori, kellele erinevalt Ilmar Raagist on vastuvõetav idee, et avalik-õigusliku ringhäälingu programm peab olema poliitiliselt tasakaalustatud. Direktoriks ei saa reformist Margus Allikmaa, kes Eesti Raadios on end piisavalt näidanud. Enne seaduse rakendumist ETV peadirektoriks kandideerival ja tõenäoliselt selleks valitaval Ainar Ruussaarel on aga hääd shansid kerkida rahvusringhäälingu tippu. Mõistagi eeldusel, mille täitmist Ilmar Raag ja Margus Allikmaa isegi ei teeselnud – see on Eesti Televisiooni ja Raadio poliitiline tasakaalustamine.
Veel jõuluks võiks selline seadus vastu võetud saada ning uuest aastast annaks ETV arengule hoo Riigikogus tekkiv konsensus, mis väljenduks rahas ja usalduses. Ehk just selles, mille puudumine on ETV tänasesse seisu kiilunud. Senise seisu pikem kestmine tähendaks aga maailma meediaühiskonnas otsest Eesti huvide kahjustamist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)