Isad ja pojad

 Muidugi – maailmas on endiselt mungad ja nunnad, kes lastetootmisest vabad, ütlevad lahti kõigest, mis seotud perega. Meie kultuuris – eesti kultuuris – pole aga kloostrid populaarsed, õigemini – luteri kirikus meil neid polegi. Aga ometi on ka meil usklikke, kes ütlevad: Meie Isa, kes Sa oled taevas... Ja tunnistavad, et on Taevase Isa lapsed.

Mis siis saaks, kui kõik inimesed oleksid Taevase Isa lapsed? Siis peaks maailmas valitsema rahu ja õndsus, sest kõigil on ühine Isa ja nad kõik on Tema ees võrdsed, sest Taevaisa ei eelista ühte last teisele. Ja paradoks on selles, et need lapsed on täiskasvanu meelega: ei ole üleannetud nagu inimlapsed tavaliselt kipuvad olema, vaid leplikud, üksteist armastavad ja aitavad. Praegune maailm, mis põhineb konkurentsil, kasuahnusel ja edevusel, oleks unustatud, sest Taevase Isa täiskasvanud laste maailm põhineb koostööl, sõprusel ja armastusel. Aga oh kui kaugel oleme praegu sellisest maailmast!

Tõde on ju selles, et oma lapsi saab targaks kasvatada vaid ise õpetajaeeldusi omades ja tark olles. Ometi kiidavad praeguse maailma isad oma poegi ka siis, kui need on rumalad. Praeguse maailma isad õpetavad lastele võistlemist, isegi võitlust, aga mitte kooskõla ja harmooniat teistega. Praeguse maailma isad ei tea kasvatusest ja õpetamisest enamasti tuhkagi, kuigi hirmsasti sekkuvad koolides lastekasvatamisse.

Praegune maailm võtab endastmõistetavana, et isiklikud lapsed – „minu tooted“ – peavad olema kõikse paremad, kõikse tähtsamad ja kõikse targemad. Ja siit algavad konfliktid, sest keegi ei taha näha ja mõista, et kõikidel lastel on ühesugune õigus olla tark, ilus ja õiglane.

Ja siit saabki alguse suur vahe, kas olla kõik koos Taevaisa või konkreetse maise isa lapsed, kes võistlevad ja kadetsevad. Taevaisa lapsed ei saa seda teha, sest nad ei ole lihainimesed, kes kadetsevad ja võitlevad iga pala pärast, kes on kaduvad ja surelikud olendid. Taevaisa on saatnud maailma oma Poja – Jeesuse, kes pakub surelikele igavest elu, surelikele, kes Jeesuse kaudu on saanud lootuse, selle lootuse, mis tõstab nad välja kaduvusest.

Aga kui me vaatame praeguse maailma vägevaid, kui vaatame poliitikuid, kes peaksid olema oma rahva isadeks, rahva kasvatajateks ja õpetajateks, siis näeme armetust, viletsust, tühjade sõnade tegemist. Sest lõdisevad surelikud ei oska anda oma rahvale lootust. Kõik, mida nad pakuvad, haiseb kaduvuse järele. Ja see ei muutu enne, kui me kõik saame Taevase Isa lasteks, oleme täiskasvanu meelega, loobume konkurentsist, kasu tagaajamisest, kadedusest ja muudest inimlikest omadustest, tõuseme loomariigist kõrgemale ja saame tõesti INIMESTEKS – rahutoojateks, armastajateks, puhta meelega mõistjateks, kelle suus oleks mitte vale ja rumalus, vaid Tõe Sõna.

KESKMÕTE: Praeguse maailma isad õpetavad lastele võistlemist, isegi võitlust, mitte kooskõla ja harmooniat teistega.

JAAN TOOMING,

teatrilavastaja, näitleja ja kirjanik

Jaga |