Mahamüüdud Eestimaa

KOIDULA KURG, ESDTP,      08. september 2004


Eesti Vabariigi iseseisvus oli lühike. Kõigile meie kaaskodanikele ei ole see veel kohale jõudnud. Kas vabadus on läinud kümneks, viiekümneks või viiesajaks aastaks, seda ei tea keegi. Küllap meie rahvas ei soovigi iseseisvust. Mis siis ikka. Tähendab, kõik möödunu oli ainult üks suur teesklus.

Maailmas suureneb vägivald. Ega meilgi parem lugu pole – iga päev pannakse toime mõni kuritegu. Nüüd keelatakse politseireporteritel filmida kuriteopaika. Miks? Meie kurjategijad muutuvad seega kaitsealusteks ja kannatajad süüdlasteks.
Miks ei suudeta seadusi lõpuni paika panna? Algul võetakse vastu mingi seadus, edasi juba seaduse muutmise seadus ja siis jälle muutmise seadus. Kas tõesti ei saa vastu võtta konkreetseid seadusi, mis on selged ja arusaadavad kõigile. Kas paragrahv on nii kõver ja annab väänata nii kuidas vaja ja kuidas kellelegi kasulik on. Ning mitte vaene jalge alla tallatud tavakodanik ei leia õigust, vaid enamasti see, kellel on vägev rahakott. Pealegi on vaesel raske õigust tahta, sest ei suuda katta kulutusi, mis kaasnevad juriidiliste toimingutega. Kelle tasku aga võimaldab, saab ikka oma tahtmise, on tal siis õigus või ei ole.
Keegi ei vasta küsimusele, et kui noorel inimesel ei ole tööd või kui tal ei ole kedagi, kes aitab, kuidas siis elada. Vastus jääb õhku rippuma. Meie rahva praegune olukord on igati soodne pinnas kuritegevusele ja senimaani on meie tarkpead seda soodustanud.

Mida peavad tegema sundüürnikud?
Pärimisseaduse järgi on pärijatel aega kümme aastat oma dokumentide kordaajamiseks. Nii pikka aega pole tarvis. Väga hästi aitaks aastastki. Mõni omanik ajab üürnikud korterist välja, pärast lõhutakse hoone ära ja siis ei ole ka omanikul sellega enam midagi peale hakata. Niisugused poollõhutud majad on naabritelegi ebameeldivad. Üks niisugune asub Valgas Köie tänavas.
Mitmekorterilistes majades on probleeme rohkem kui eramajades, sest seal tuleb arvestada ka teiste majaelanikega, mida jällegi mitte kõik ei armasta teha. Vanad hooned vajavad remonti, kuid raha napib. Omal ajal erastati-ärastati hooneid, mille tulevased omanikud polnud sõrmegi liigutanud enda omandi heaks. Kas tagastatud hooned oleksid säilinud viiskümmend aastat, kui neis poleks olnud elanikke. Enne kui lammutada vana korra ajal tehtut, pidanuks ennekõike küsima majandusteadlastelt, mis on õige.

Omasooiharusel pole enam piire
Viimasel ajal on meilgi moes pederastide soosimine. Masendav oli pedeparaadi näitamine televisioonis. Omasooliste kooselu on küll vastuvõtmatu normaalsele inimesele. Perekondlikud sidemed tekivad ikka vastassugupoolte vahel, mis on loomulik. Oletagem, et ühesooliste paar võtab endale lapse kasvatada. Mis tagajärjed sellel oleksid, võite isegi ette kujutada. Enamasti peavad lapsed eeskujuks oma vanemaid.

Mälestama peaks kõiki hukkunuid, vahet tegemata
Lihula uus mälestussammas võib tekitada rahva vahel vaenu. Õige oleks olnud teha mälestussammas kõigile Teises maailmasõjas hukkunutele, ükskõik kummal poolel nad ka ei olnud. Sest mitte kumbki pool ei sõdinud ju eestlaste vabaduse eest, kui võtta praeguse arusaama järgi. Kui Hitler oleks võitnud sõja, saatnuks ta eestlased samuti siit kaugemale. Kuid maailma vallutusplaanid kukkusid läbi. Mis oli suurriikide sõjal ühist Baltimaade vabadusega. Ammu oleks aeg aru saada, et sõjad ei too ühelegi rahvale head. Lõhutud kodud, sajad, tuhanded, miljonid hukkunud – kas seda on ikka vaja? Praegugi armastab meie riik olla okupandi osas. Miks muidu on meie noored mehed Iraagis.
Kuidas on äkki nii palju terroriste maailma tekkinud? Igaüks kaitseb ennast, kui talle kallale tungitakse. Süüdlased ei tunnista ennast kunagi süüdi, vastupidi, nad leiavad alati õigustuse. Nii juba igivanast ajast saadik.

Lömitamine ei ole vabadus
Kui praegu veel kõneldakse Eesti Vabariigist kui iseseisvast, siis see on hilinenud jutt. Lömitamine suurte ja vägevate ees ei ole vabadus. Missugune on see niinimetatud vabadus? Kas iga Eestimaa kodanik saab minna sinna, kuhu tahaks? Näiteks puhkama kuhugi kaugemale. Ei saa, sest rahakott ei luba. Nii istub ta oma vabadusega kodus, kui seegi veel alles on ja mõtleb hoopis homse päeva peale.
See, mis praegu toimub, on eputamine ja enda ehtimine võõraste sulgedega. Üks asi on kuuluda ÜROsse, teine olla sõltuv suurriikidest. Kõik riigid on soovinud olla ikka iseseisvad, mitte sõltuda võimsatest ja vägevatest. Ja lõpuks veel julgust ja jõudu Kesknädalale, mis avaldab kõikide eestimaalaste arvamusi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)