Arstu nõuanne: Kuidas aidata abikaasal jagu saada depressioonist?

Jüri O.-M. Ennet,      06. juuli 2005


Oleme mehega koos elanud ligi 20 aastat, meil on viis last. Mees on loomult intravertne, kohusetundlik, armukade ja kahtlustav. Viimased paar aastat pole ta suutnud rõõmu tunda enam mitte millestki ega kellestki, on ehitanud müürid enda ümber ja minu meelest tunneb end üksikult ja õnnetuna, nn vaese orjana, kes peab mingi kamba heaks tasuta rühmama. Kahjuks on ta muutunud ka kalgiks ja kaledaks nii minu kui kahe lapse vastu, kes tema väga kõrgetele ootustele ei vasta. Töö iseloomust tingitult pole ta viimased 10 aastat saanud praktiliselt mingit puhkust. Maksimaalselt nädal-poolteist aasta kohta ja siis teeb ta suure nimekirja tegemata töödest, mis ainult tuju rikub. Olen tema peale kohati väga solvunud olnud, kui kalkust tajun, aga üldiselt olen täiesti kindel, et tal on ületöötamisest tingitud depressioon ja see muudab ta niisuguseks. Psühhiaatri vms nõustaja juurde keeldub ta minemast, antidepressante ei usalda. Nüüd teatas ta mulle oma usaldamatusest minu kui naise ja inimese suhtes ja avaldas arvamust, et võiks eraldi elama hakata.
Lastega on raske, viieaastane tütar ei taha õhtul uinuda ilma isa nägemata, vanim laps on kooli lõpetamas jms. Samas on isa püsiv negativism lastele üsna raskesti talutav ja mittemõistetav. Ei mingeid pereüritusi ega mõnusaid koosviibimisi, sapine suhtumine minusse jne.
Ta ei olnud varem selline. Tundub, et elu läbi mustade prillide vaatamine on tema isiksust moonutanud. Kas eraldumine perekonnast aitab üle saada depressioonist? Kas tuleks teda julgustada eralduma või püüda iga hinna eest tagasi hoida?
Hoolin oma mehest väga ning tahan talle ja meile kõigile parimat lahendust. Tundub siiski, et valida tuleb halbade ja veel halvemate variantide vahel

Vastus:
Eraldumine ei aita. Töö- ja puhkerezhiimi reguleerimine aitab. Perepsühholoogi vestlus aitab.
Kiitke ja toetage teda. Väiksemaid „jorinaid" ärge pange tähele. Rahustav tee on asjakohane.
Laste suhtes andke talle teada, et avanemine, andekuse ja geniaalsuse ilmnemine toimub erinevatel inimeste eri aegadel. Kõik ei ole imelapsed. Minus avanes see „imelaps" alles kuldses keskeas – nii ma vähemalt arvan. Ja kui mõni arvab, et ta ei ole veel avanenud, siis ka see teeb mulle rõõmu – see kaunis aeg ju siis veel ees.
Las lapsukesed arenevad omas tempos. Kiitke neid.
Nad on ju käbid meie kännust, täpselt meie moodi. Ja enda peale ei tohi ju pahandada.
Doktor

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)