Vanalinnas raske elada

Aita Korb,      05. juuni 2002


Olen elanud kogu oma teadliku elu vanalinnas. Seda juba ligi 40 aastat. Viimastel aastatel on elukvaliteet tugevasti langenud. Põhjuseks lärm. Tihti tuleb tööle minna poolmagamatuna. Seda eriti suvel. Selle aasta alguses tõsteti tugevasti maamaksu. Vanalinn on üks kallemaid elurajoone. Kahjuks pole paranenud elutingimused. Need arenevad jätkuvalt vastassuunas.
24. mai õhtul avati Vana-Posti tänaval riidepood. Miskipärast pidi seda tegema tohutu lärmiga, et Vana-Posti pool (Harju 1) elavad inimesed kartsid päris tõega akende purunemist. Kuulda oli see aga ka kõige viimastes Harju tänava poolsetes korterites. Üritus kestis kella 18.00 - 22.00-ni. Seega saab öelda, et lõppes enne 23.00, ehk öörahu algamist. Kuid miks peab vanalinna kodanik reede õhtul pärast väsitavat töönädalat oma kodust põgenema, et lärmist mitte kurdistuda?
Mitu aastat oleme võidelnud Harju-Kullassepa nurgal paikneva taksopeatusega. Mitu aastat oli see ebaametlik. Saatsime kirju nii linnavalitsusele, kesklinnavalitsusele, hr. Harri Tuulele, kuid kui mõneks ajaks väsisime, muutus taksopeatus hoopis ametlikuks.
Kui nüüd minusugune inimene suu lahti teeks, ütleb taksojuht mulle, et kui ei meeldi, koli ära! Eraomand olla puutumatu ja püha? Eks pühaduse mõiste on siis niivõrd erinev.
Pidevalt on meil probleeme olnud meie majas asuva "Pegasusega". Lepingu kohaselt tohiks seal mängida ainult taustmuusika.
Tõenäoliselt on ka arusaamad taustmuusikast väga erinevad. Eelmisel suvel tormasin korra kui lärm tahtis aru peast võtta, lausa koduriietuses kohale. Ja mul tuli täiest kõrist karjuda, et otse minu ees seisev inimene mind kuuleks. Niipalju kui nende aastate jooksul olen taibanud, on politsei tavaelanike vastaspoolel.
Korra ütles mulle isegi üks politseiprefekt lausa näkku: "Proua, kas te ometi ei mõista, et siin loeb ainult raha!"
Miks ma seda kõike kirjutan? Sellepärast, et ees seisab suvi, s.t. vanalinlase jaoks raske periood. Kui mõnel nädalapäeval ongi kõrtsilärm enam-vähem talutav, siis on mõni neist (s.t. kõrtsidest) unustanud ööseks käima ventilaatori.
Siiani on vanalinn siiski veel elurajoon. Kas kesklinna valitsus on sellele ka vahel mõelnud, jagades tulutoovaid lubasid lärmitekitajatele?
Muidugi on ka Vanalinnas vaikseid hoove, kuhu kõrtsilärm ei kosta. Niipalju kui mina kuulnud olen, on need vaikselt välismaalaste kätte läinud.
Peaaegu kõnekäänuks on saanud lause, et ega oma inimene pole ju inimene. Samuti võib viimasel ajal lausega "nii on võimalik teenida" õigustada ükskõik millist tegu ja ükskõik millist teiste inimeste õiguste rikkumist. Tõenäoliselt usuvad sellise mentaliteedi harrastajad, et neid endid see kunagi ei taba.
Ja siis veel! Ennekuulmatut lärmi tekitanud riidepoe avamise pidustuste lõpul asuti kuulama jäänud möödujatelt koguma allkirju, et kes sooviks sellise ürituse kordamist.
Ilmselt oleme jõudnud uude, "tänavademokraatia" ajajärku, kus juhuslik mööduja (väga võimalik, et turist) võib oma allkirjaga otsustada, kas meil on võimalik oma kodudes edasi elada või tuleb sealt lahkuda.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et vanalinnas elavad täiesti tavalised inimesed, mitte mingi imeline liik, kes suudaks hommikul magamatuna rõõmsalt ja puhanult tööle tõtata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)