Kas streikimine on võimalus elu parandada?

ALEKSANDER KÕRGESAAR,      12. detsember 2007


Kui mõni kollektiiv saab kuus palka alla 10 000 krooni, siis tuleb tal hakata streikima. Aga on neid, kes tahavad saada 75-kroonist tunnipalka.

Eesti NSV ajal ei kuulnud, et mõni oleks streikinud. Töödistsipliin oli selline, et ei julgenud seda teha. Kui töölt puudusid, siis tuli selle kohta kirjutada seletus. Vanem põlvkond mäletab aega, kui kopikate eest põldu hariti, sest muud võimalust polnud. Siis austati tööd. Aga siis ei kuulnud ka, et keegi oleks üürivõla pärast korterist välja tõstetud. Nüüd aga räägitakse, et väljatõstetud olid elu hammasrataste vahele jäänud, kuigi õigem oleks öelda: meie valitsused on neid sinna tõuganud.

Kas streikijad on sellele mõelnud, kuidas need pensionärid, kes saavad alla 3000 krooni kuus, kommunaalteenuste eest maksavad, ravimeid, toiduaineid, riideid ja jalatseid ostavad ning bussiga sõidavad? Ei ole märgata, et meil elu läheks paremuse poole, sest metsikud hinnatõusud nullivad pensionile tehtavad juurdearvestused ära.

Seda aga ei tea veel keegi, kui palju hakkab 2008. aastal maksma leiva- ja lihakilo, piimaliiter, elektrikilovatt, rongi- ja bussisõit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)