Üks kindel koht meil ikka on

MAI-LIIS ADAMS,      22. märts 2006


Sundüürnik, ära muretse nii väga: isamaa ei ole sind unustanud, ühe kindla koha saad ehk ikka – hauaplatsi kalmistul!

Et võõras võim võttis mult kodu, on veel kuidagi arusaadav. 14. juunil 1941 aastal koos vanematega jäin kodust ilma, kui olin kõigest nelja-aastane. See oli esimene kord. Aga teine kord? Meie endi poolt taastatud Eesti Vabariik võttis minult, kord juba represseeritult inimeselt, kodu ära. Vaat seda mina küll ei mõista!

Kirjadega rekordiraamatusse

Kümne aasta jooksul, alates 1995. aastast üritasin kodu tagasi saada. Õigem oleks öelda, et proovisin saada kompensatsiooni minult ära võetud Tallinna kesklinnas asuva kahetoalise korteri eest. Mu kirjavahetuse ajaloo võiks vist küll Guinnessi rekordiraamatusse kanda. Pikkade aastate jooksul olen teinud igasuguseid pöördumisi vastavatesse ametitesse ja ametiisikutele, kirjutanud sadu lehekülgi palvekirju, kuid tulemusi pole see andnud.
Poleks päris õige väita, et Eesti Vabariik pole mulle mitte midagi andnud. Represseeritute liidule "Memento" on eraldatud Metsakalmistul matmispaik nr. 12, kus on veel vabu kohti – ainult esita avaldus Tallinna Ühendusele "Memento" ja – bitte sehr! – hauaplats on olemas. Loomulikult seda ei saa ma paraku teha ise, sest olen veel elavate hingekarjas. Aga mu pereliikmed pärast minu lahkumist igavikuteele ehk saaksid seda korraldada.. Nii et – ei maksakski eriti nuriseda: korterit ei saa, aga hauaplats on olemas. See on juba kindel värk!
Olen Memento liige olnud 1989. aastast ja maksan korralikult liikmemakse. Iga organisatsioon ja erakond tavaliselt aitab oma liikmeid. Seepärast pöördusin oma armsa Memento poole: palun aidake lahendada minu raske elamisprobleem! Aga võta näpust! Asjad ei ole nii lihtsad, et oma liit hakkab sind kohe aitama.
Memento tolleaegne esimees hr Endel Palmiste vastas minu palve peale „aastavahetusekingitusega" (vastus tuli 29. detsembril 2005), et Memento Liit ei pea õigeks Vabariigi Valitsuse poole pöördumist seadusevälise taotlusega; seda enam, et mingi elamispind on mul ju siiski olemas. Jah, ajutine üüripind on olemas; inimene peab ju kuskil elama, kui ta juhuslikult prügikastiinimene pole.

Põhikirja pole julgust täita

Kuigi Õigusvastaselt Represseeritute Ühenduse "Memento" Liidu põhikirjas on, et ta kaitseb iseseisvuse eest võidelnute ja terrori all kannatanute poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, pole ta mind aidanud. Minu tulemusetu kirjavahetus Tallinna ühendusega "Memento" kestab juba oktoobrist 2005. Ühenduse juhtkond küsib minu käest igasuguseid asju ja mul jääb selline mulje nagu Memento juhtkond ei ole kursis omandireformi aluste seadusega ega ülekohtuse omandireformiga üldse.
Jääb mulje, et Tallinna Memento on üldse poolkinnine ning oma väljavalitute ühendus. Informatsioon ei liigu üldse, ühenduse raames teostatavaid programme pole kuskil üleval, ei internetis ega infolehtedel.
Võib-olla juhatuse poolt välja valitud liikmed erastavad varsti ka kogu ühenduse? Igal juhul minu probleemi, et Eesti riik on rikkunud mu esmaseid õigusi ega taha seda tunnistada, see ühendus ei mõista.

Tänavu möödub 57 aastat märtsiküüditamisest ja 65 aastat juuniküüditamisest. Mina võin küll öelda, et minu küüditamine kestab edasi. See kestab veel sadadel perekondadel, kes pole äravõetud kodu asemele uut saanud.

Tahan teid kõiki lohutada: ärgem muretsegem! Ei muretse ka mina, represseeritud sundüürnik. Pole tarvis muretseda, sest ega kodumaa pole meid unustanud. Üks kindel koht on kindel ikka: hauaplats kalmistul, sinna saame lõpuks oma kodu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)