Presidendil on jäänud veel pidada vaid üks aastapäevakõne

 Mida on president öelnud läinud aastatel?

 Aastapäevakõnest AD 2009

Loobuda võiks majanduskatastroofis süüdi olijate otsimisest, katastroofi juured asuvad laias maailmas. Ka päästa polevat midagi, väike Eesti ei saavatki ülemaailmses majanduskriisis midagi muuta. Üle jäävat oodata ja loota ning solidaarselt kannatada.

Aastapäevakõne AD 2013

Kuidas ja miks üldse peaksid Eesti makromajanduslikud näitajad rõõmustama neid, kelle igapäevane toimetulek on raske; neid, kelle palganumbris taastunud majanduskasv ei kajastu ning kes jälgivad murelikult hindade kasvu? Järgmise viie, maksimaalselt seitsme aasta jooksul muutub me olukord oluliselt halvemaks. Eesti majandus ei saagi rõõmustada neid, kellele vaesuse vältimiseks loodud toimetulekutoetusest ei piisa.

 Aastapäevakõne AD 2014

Presidendi prognoos on veelgi süngem: hakkamasaamiseks tuleb pensioniiga drastiliselt tõsta või pensionäristaatus isegi kaotada; töövõime säilimiseks mitte loota riigile ja selleks tuleb igaühel endal võtta personaalne vastutus; eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine sõltub eelkõige meist igaühe tervisest – mitte aga riigi tagatavatest sotsiaalsetest garantiidest.

 Aastalõpukõne AD 2014

President jätkab kodaniku- ja ühiskonnakeskset apokalüptilist nägemust: Eesti on teinud ja teeb suuri asju. Kuid suuri asju tehes tuleb meil riigina märgata ka inimesi siinsamas lähedal. Küsimus on igaühe toimetulekus, hakkamasaamises. See on turvatunne eakatele, lastele, erivajadustega inimestele. Noortele, õpetajatele, politseinikele. Turvaline tunne kõigile.

 Aastapäevakõne AD 2015

Seda kõnet nimetati aegade parimaks. Riigipea asub siluma lõppema hakkava presidentuuri reaale, jagades ümber rõhuasetusi. Tema moto on: ”Kogu rahulolematuse kiuste oleme oma uuel iseseisvusajal midagi suurt ära teinud!”

 Eesti nagu Soome!!!

Majandushädad on asendunud progressikuulutusega: „Kus siis seisab Eesti Anno Domini 2015? Kui majanduse seisu ja statistikat uurida, siis enam-vähem seal, kus paiknes Soome 20 aastat tagasi.”

 Küsiksin – kas Soome elas 20 aastat tagasi tõesti nii viletsalt kui meie praegu? Kas selline Soome oligi unelmate maa, mida seirasime MainosTV telepiltidel raudse eesriide tagant?

 Mööndes, et vilets koht rahvusvahelises palgalõhe edetabelis (s.t taunitavalt sügav varaline kihistumine) peaks meid jällegi kurvaks tegema, võtab ta kaaskondsetelt väikseimagi lootuse homsele, „eriti põhjusel, et siin paranemist näha ei ole”. Rahvapäraselt väljendudes – „kellel käsi kullas ja kellel pe..e mullas”, teiste sõnadega – virisemine lõpetada ja rahul olla!

 Kõne neli märksõna

Neist kaks (maailmarahu ja haritud Eesti) puudutavad igapäevaturvalisust, kaks (vabadus ja tõde) aga kaelamurdvalt filosoofilisi kalambuure.

 Maailmarahu ja uued „baasidelepingud”

President rõõmustab välismaiste sõjajõudude kohaloleku üle, „nagu nägime paraadil“. Ta kuulutab: „Liitlasvägede tulek alliansi piiririikidesse on vastus uuele reaalsusele.” Rõõmu tumestavad vaimueliidi kõhklused. Selgelt isamaalist karismat kannab tõesti Toomas Kiho (ajakirja „Akadeemia” peatoimetaja, vt. „Soomustuda või soomestuda”, PM 18.02.2015), tõmmates mõttelisi ajaloolisi paralleele: kas jälle uus „baasideleping”? Võrdluse all on siis N. Liidu baasid 1939. aastast ning NATO (sh USA baasid) 2015. aastast.

„Haritud Eesti“ tulevik

See eeldavat vastutuse ümberjaotust avalikus sektoris – riigikoolide taastamist (loe: taasiseseisvumisel kohalike omavalitsuste kukile sokutatud hariduselu taasriigistamist).

Kas tõepoolest nii tuleb odavam ja õpetajate palk tõuseb? Või on küsimus poliitilise russofoobia uues laines, kus kavas muukeelse elanikkonna „keelelisele assimileerimisele” uut hoogu anda?

„Vabadus“

Kas vabadus on iseotsustusõigus või õigus olemas olla? Eesti põhiseaduse ja põhiseadusliku staatuse vääramatusest rääkides rõhutab presidendihärra: „Iga põlvkond peab oma riigi põhialused tänapäevaseks mõtestama” ning „iseolemise mõte on ise olla“. Siis mitte „ise otsustav olla”, nagu kuulutab põhiseaduslik vabaduskreedo!

Kui rääkida olemisest üldse, siis maarahvana Liivi orduriigi pimedas orjaöös olime, jäime ja elasime üle mitu kuldset ajastut – Rootsi aja ja Aleksander I Vene aja (kolme Isamaa-kõne autori Carl Robert Jakobsoni poolt taevani kiidetuna). Olime olemas ka pärast natsi-Saksamaa okupatsiooni ja jäime Eestiks Nõukogude liitriigi „rahvaste vennalikus peres“.

Kas president, asendades eesti rahva iseotsustusõiguse Euroopa Liidu rahvaste vennalikus peres iseolemise õigusega, kahtleb rahva ja rahvuse jätkuvuses?

Kas „tõdede paljusus“ või „arvamuste paljusus“?

Teiseks kõne kunsttükiks on ajastu vaimus tõdede paljususe kuulutus. NB! Mitte „arvamuste paljusus” (mis on euroopalikus keskkonnas mõistetav), vaid „tõdede paljusus”!

„Sellist asja nagu Tõde pole olemas. Kõik on suhteline, kõik versioonid on võrdväärsed. Valgustusajastust alates lõi loodusteaduste senikestev võidukäik kõikuma jumaliku absoluutse Tõe. Kaasaegne on lähenemine, et eksisteerib mitu Tõde ja mitte ükski neist ei ole parem kui teine. See on väga läänelik. Tõdesid võib olla ja sageli on mitu,” jutustab president.

Siit küsimus: millise ja kelle tõe kandja olete aga Teie, härra President? Kas Ameerika tõe või Eesti tõe? Varaliselt kihistunud Eestimaa miljonäri või elatusmiiniumi piiril vireleva paljulapselise pere tõe? Muukeelse elanikkonna keelelisest assimileerimisest unistava eesti rahvuslase või lojaalselt oma riiki teeniva muukeelse kaaskodaniku tõe? Tööandja või palgatöölise tõe? Relvi täristava militaarfanaatiku või rahumeelset kooselu ihkava patsifisti tõe? Reformierakonna või Keskerakonna tõe??

Kingissepp ja Ristikivi ehk sinu ja minu vabariik

Mida lõpu poole, seda pilvepealsemaks läheb riigipea visioon. Tõmmates paralleele 1956. aastal emigratsioonis virelenud Eesti tuntud ja armastatud kirjaniku Karl Ristikivi „oma riigi”-pessimismi ja tänase Eesti kodaniku „leige patriotismi“ vahel, teatab ta: „See on sinu ja minu vabariik. Igaühe Eesti Vabariik!”

 Tõsi ta on, et igal põlvkonnal on „oma olemine”. Tagasi vaadates näeme, et 50 aastat enne Karl Ristikivi pealkirjastas üks teine värvikas Eestimaa poeg (põrandaalune revolutsionäär Viktor Kingissepp) oma vaimse testamendi – „Kellele iseseisvus, kellele ike“.

 Mida arvavad „(ise)olemisest“ Eestist emigreerunud tänapäeva noorte järeltulijad, saame teada 50 aasta pärast.

 [allkiri ÜRO kodulehe fotole president Toomas Hendrik Ilvesest]    Kas president, asendades eesti rahva iseotsustusõiguse Euroopa Liidu rahvaste vennalikus peres iseolemise õigusega, kahtleb rahva ja rahvuse jätkuvuses?

 TIIT TOOMSALU

President Toomas Hendrik Ilvese poliitiline retsensent

Jaga |