Andres Ellamaa: suurperede seostamine asotsiaalsusega mõjub koletislikult

Olen üllatunud, kui vähese lugemisoskusega on Eesti lugeja. Seetõttu oleks kõigil kommentaatoreil kasulik mu arvamuslugu veelkord läbi lugeda ja mõelda, mida oli kirjutatud.

Viitasin, et „katseklaasilastel“ ja sügavalt enneaegseil lastel on teistest sagedamini terviseprobleeme. Meditsiinilises statistikas ei arvutata tasemel sina–mina või naabri-Tiiu oma. Ikkagi toetutakse suurematele ja statistiliselt käsitletavatele arvudele. Kuidas sinu–minu või naabri-Tiiu laps just mingisse gruppi satub, on omaette juhusliku valiku tulemus. Mis parata, mulle kättesaadavais allikais oli nii kirjutatud. Eks vastupidise väitjad leiavad ka muid allikaid.

Kas saaksite viljatusravis välja tuua mõne positiivse momendi?

Muidugi on kunstlik viljastamine mõistlik. Kuid ainult juhul, kui tegemist on suhteliselt noorte vanematega, kellel viljatu perekonna põhjus veenvas haiguses. Minu mure, et kunstlik viljastamine langeb sinna eagruppi, kellel hädadega lapsi sünnib rohkem, peaks olema üpris mõistetav. Veel hullem, inimene läheb vanemaks ja haigused kahjuks sagenevad. Lapsed, ükskõik kuidas nad tehakse, tuleb ka suureks kasvatada.

 Dr. Sõritsa viitas SL Õhtulehes, nagu seisaks Ellamaa tänapäevaste ravimeetodite kasutamise vastu. Ehk oli tema valuliku reaktsiooni taga hirm, et Teie arvamusloo järel võib riik hakata kaaluma viljatusraviga tegelevatele kliinikutele määratud raha mujale suunata?

Minu kirjatükis ei käsitletud dr. Sõritsat. See, kus ja kuidas ta oma elatist teenib, jätab mind üpris külmaks.

Ma ei näe vajadust end kellelegi vastandada. Pean õigeks öelda välja asju nii, nagu mina neid näen. Kui valesti, siis valesti. Igal juhul ei ole ma valmis vaimustatult takka kiitma, et 300 „katseklaasilast“ suudavad olulisel määral mõjutada sündimata jäävast 11 000 katkestatud elust tulenevat defitsiiti. Reformierakonna austajana nimetaksin seda siis humaanressursi defitsiidiks.

 Vastulausena Teie artiklile on väidetud, et kolmanda lapse sünd kehvendab oluliselt pere majandustingimusi, ja seetõttu piirduvad meie pered ühe või kahe lapsega. Kolme lapse sünnitamises näeks asotsiaalsed isikud pigem kasuteenimisvõimalust. Kuidas kommenteerite?

Teatud ringkondade katsed näidata, et kolm ja enam last on perekonna asotsiaalsuse tunnus, on minu arvates koletislikud ja solvab kõiki neid peresid. Mina näen suurperedes eesti rahvuse püsimise alget. Kolmelapselisi peresid peaks austama enam kui ühel päeval aastas, neid tuleks hoopis enam toetada.

Tegelikult oleks aeg meil kõigil meenutada, et inimese sünd on ikkagi suurel määral juhuslike kokkulangemiste vili, surm aga paratamatu. Ja üleüldse – palehigis arutame, kust osta ja kuhu müüa, kuid riigi mure rahvastiku säilimise ja rahva tervise üle on kahjuks minimaalne.

 Võrdluses teiste Euroopa riikidega: kui palju tehakse Eestis aborte?

Abortide arvu Eestis teiste maade omaga ma võrrelda ei oska. Kuid Eestis on abortide arv vähenenud. Ilmselt see on tunnistus rasedusvastaste vahendite võidukäigust. Minu andmeil oli aborte aastas umbes 11 000. See on oluliselt vähem kui 20 aastat tagasi.

Ja jälle võib asja vaadata ühelt poolt ja teiselt poolt. Hea, et abortide arv on langenud, kuna väheneb hilisema viljatuse tekke oht. Halb, et 11 000 potentsiaalset elu jääb sündimata.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 

Kuidas kommenteerite dr. Andres Ellamaa Postimehes ilmunud artikli järel avalikkuses ja meedias tekkinud diskussiooni?

 Tallinna Arstide Liidu juhatuse liige Peeter Mardna

„Nõustun Andres Ellamaa artikliga. Sellel oleks võinud olla ka minu allkiri. Oleksin üksnes enam rõhutanud, et „katseklaasilapsed“ on peredesse väga oodatud.

Mõni aasta tagasi korraldasid Rootsi spetsialistid uuringu, milles selgus, et üle 35-aastaste naiste saadud „katseklaasilaste“ erinevus võrreldes tavaliste lastega oli ilmne. Hilisemas eas sünnitajatel esineb ka näiteks Downi sündroomiga lapsi enam. Viljatusravikliinikutele suurte summade eraldamine ei lahenda iibeprobleemi Eestis.

Riik peaks rahvastiku säilimise nimel pöörama enam tähelepanu, et väheneks liikluses ja joomise tagajärjel õnnetult surma saanud noorte inimeste hulk.“

Jõgeva haigla juhataja Peep Põdder

„Vanemate seisukohast on lapsesaamine alati õnnelik situatsioon. Ühe lahendusena näeksin laste adopteerimist. Mujal maailmas laste adopteerimine teistest riikidest on tavapärane. Eestis on keeruline lapsi adopteerida.

Andres Ellamaad häirib tõenäoliselt see, et „katseklaasilaste“ saamine on Eestis muutunud äriks. Ravi toimub erakliinikutes suurte rahade eest ja tegevusel on kommertsimaik juures. Samal ajal  näiteks ei jätku raha kõigi ravimite ostuks.

Ellamaa väitel peab laps olema jumala kingitus. Sellest lausest võib tajuda konservatiivset maailmavaadet, mis on mujal maailmas laialt levinud. Arstide arvamused jagunevad  kaheks küsimuses: kui kaugele tohib meditsiinis minna tehnoloogiliste uuendustega?

Kindlasti ei tohiks parteid „katseklaasilaste“-teemat ära kasutada oma valimispropagandas.

Kolmanda lapse toetamine ei ole aga meditsiiniline küsimus. Siin peab riik õla alla panema.“

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |