Ühiskondlik kokkulepe sünnib koos astmelise tulumaksuga

AARNE RUBEN,      26. veebruar 2003


Pealkirjas esitatud ideel on palju eeliseid, aga nimetagem just seda, tänu millele ühiskond üldse koos püsib.
Minuvanuste põlvkond jõudis tunda lootusetusetunnet: Eesti Vabariik ei tule iialgi tagasi, Nõukogude võim jääb alatiseks. Loomulikult ei olnud 1988. a küsimustki, et äkki me oma riiki tagasi ei taha.
Algselt oli Eesti Vabariik rajatud just astmelise tulumaksu ideele. 1920. a maksid 3000-6000 marka teenivad kodanikud 2%, 500 000-600 000 teenivad 32% ja üle kümne miljoni omad 66%. Peeti enesestmõistetavaks, et tugevamad ja rikkamad maksavad makse võrdeliselt oma väärika panusega ühiskonnaellu. Ei saanud ju Vabadussõja tandrilt demobiliseerunud sõdur samavõrra mammonat kokku kraapida kui sõjatehase omanik, spekulant või mees, kes rikastus lahinguvoori nn tagumise osa arvel. Seepärast maksidki rikkamad rohkem. Ei tekkinud küsimust, nagu oleks ühiskond rikastele liiga teinud.
1924. aastal pandi maksustatava tulu suuruse suhtarv maksumäärasse jooksma sujuvamalt ja 36% tabas nüüd üle kolme miljoni teenijaid.
Praeguse tulumaksu diferentseerimine ei tohiks meie majanduse innovatiivsust kaotada. Kasvavas ebavõrdsuses ei oleks ükski ühiskondlik kokkulepe vettpidav. Näljutatud rahvas tormab seesugusest "kokkuleppest" lihtsalt üle. Suurettevõtja teenib ka isiklikult miljoneid, ta maitseb neid vilju, mida kommunistliku aja viimstel hetkedel suutis kasudega erastada või sai parajal momendil Läänest suhkruvati tootmise oskusteabe.
Aga filoloogineiul, kes 1991/1992 usinasti keeli õppis, ei jäänud aega tegelda ei uuendusliku ettevõtlusega ega ka lihtsalt sekretär olla.
Jah, mõelgemgi hüpoteetilise filoloogineiu üle. Kapitalistliku majandussüsteemi stabiliseerumise ajaks umbes 1996. aastal jõudis ta õpingutega lõpule. Ka tema ei raisanud aega, nüüd aga peab maksma protsentuaalselt samasuguse tulumaksu kui suurettevõtja. Kui ta välismaalasele mehele minna ei suuda, siis olgu ta õpetaja, tõlkija või korrektor, maksab aga ikka palju.
Vabrikuomanik ei maksa tulumaksu, sest ettevõtte tulumaks on hoopis kaotatud. Ta omandab toorme tulumaksuvabalt, toorme väärtus ei sisalda tulumaksule mõeldud väljaminekut. Filoloogineiu aga maksab õpetajana igal sammul, tal ei ole ühtegi maksuvabastust.
1932. aasta kriisiõhustikus pidas sotsialist Aleksander Jõeäär parlamendis kõne ja püüdis hoopis välismaale investeerijaid suurettevõtjaid "wäljamaale mehele sokutada". Jõeäär naerdi küll välja, kuid asjaolus, et väike ja kõikuva majandusega Eesti Vabariik majanduskriisist välja jõudis, oli temalgi teeneid.
Tõdemuseni, et üksikisiku astmeline tulumaks on õiglane ja garanteerib eri ühiskonnaliikmete solidaarsust, jõudsime ettevõtja ja filoloogineiu näitel. Tõuseb aga kindlasti küsimus: 1920. aastast kehtis astmeline tulumaks ja vabariik rabeles ikkagi välja? Miks majanduslikult võimsam USA teda jupikaupa ära ei ostnud? Eesti sai ikkagi "suurtest kosilastest" vabaks ja jõudis järjele.
Majanduskriis 1929 algaski USAst. See riik oli maailmasõja tõttu väga tugev, Euroopa riigid jäid talle võlgu. 1932. a asusid ameeriklased meeletute jõupingutustega kriisi kõrvaldama. Neil läks korda hindu tõsta 10%. Eestis olid sel aastal kõik näitajad viletsad. Kuid astmelise tulumaksuga läksime jonnakalt edasi. Riigiisadele oli nõnda humaanne.
1930ndate lõpul nägime tulemusi. 1937. aastaks tõusis keskmine ostujõud 20%, 1940. aastaks kahekordistus Eesti Panga reservfond. Krooni kattevara ei suurendatud. Need polnud hiilgenäitajad, Eesti oli rahulik ja stabiilne riik. Et rahvas nooreneks, on vaja kindlat ja helget homset. Selleks on vaja ka ühiskonna eri kihtide omavahelist solidaarsust.
Päts leidis, et stabiilsus ennekõike - ootamatud hüpped võivad osutuda hüpeteks tundmatusse. Sel kombel lõi tema poliitika põlvkonna, kes oli suuteline taluma sõja ja küüditamiste koledusi. Muinasjutuga, nagu suudaksid parteid eesti rahvast tülli ajada, andis Päts kaasa konkreetsed majandusplaanid. Just sellepärast muutusidki Päts ja Laidoner vanematele inimestele legendiks.
Isamaaliidu poliitika seisneb hüüdlauses "maksudega ei mängita". Tõepoolest, ka Päts ei kippunud muutma traditsioonilist astmelist tulumaksusüsteemi, kuigi ta polnud eriti vasakpoolne. Omal kombel Eesti riigiisad aga siiski "mängisid" - maksumaksjate astmeid aeg-ajalt üle vaadates.
Möödunud vabariigist tulid kaasa Tartu rahu põhimõtted, valimissüsteem ja õiguslikku järjepidevust kandvad institutsioonid. Arusaamatu, miks ei võetud üle astmelist tulumaksu.

Praegu on 1930ndate algusega võrreldav aeg. Eesti Vabariik on kestnud 12 aastat. Majanduskriis võib taas lähtuda USAst. Olgu nüüd ühiskondlikuks kokkuleppeks pealegi osavõtt Põhja-Atlandi piirkonna kollektiivsest enesekaitsesüsteemist. Majanduses aga võiks see sisaldada ideed astmelisest tulumaksust.

KESKMÕTE
Et rahvas nooreneks, on vaja kindlat ja helget homset. Selleks on vaja ühiskonna eri kihtide omavahelist solidaarsust, mis põhineb astmelise tulumaksu ideel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)