Mihkel Tiksi eneseirooniline autobiograafia avab Eesti telgitaguseid

ENDEL RIHVK, kolumnist

Ei jäänudki muud üle, kui läbi lugeda ka kolm varemilmunut: „Mängumees", „Elumees", „Ärimees". Tuli välja, et tegu polegi omaette teostega, vaid ühe ja sama loo jätkuga - ega umbes 1500 lehekülge teksti ei mahukski ühtede kaante vahele ära.

Kõige enne oli mäng

Tegu on kahtlemata erakordse saavutusega, sest ega maailmakirjanduseski pole eriti palju autoreid, kes oma elukäigu põhjal on kirja pannud sedavõrd mahuka ja põhjaliku, lausa aasta-aastalt esitatud pihtimuse. Teksti võib stiililt pidada ilukirjanduseks, ega's muidu poleks see saanud kirjastuse „Tänapäev" romaanivõistluselt eripreemiat.

Kuigi mammutbiograafia räägib autori enese elust, esitletakse peategelast kolmandas isikus - autor juba hilisema vaatlejana jälgib ja hindab iseenese toonaseid tegemisi. Märksõnaks on iroonia. Kõige enam ironiseerib autor iseenda üle. Kuid sama võtmega läheneb ta paljudel juhtudel ka teistele tegelastele ja varasematele sündmustele. Eriti kohtab sellist lähenemist nõukaajal toimunu kirjeldamisel.

Enda suhtes on Tiks kohati ülikriitiline, tembeldades end hädavareseks ja luuseriks. Seda suhtumist iseloomustavad hästi ka endale võetud (või teiste poolt antud) hüüdnimed. Läbivalt nimetab ta end „õpetaja T lahtise peaga poisiks". Küllap on see väljend talle juba lapsepõlvest eriti hinge jäänud. Hiljem tulevad kasutusele tatikrae, hundionu, tümikas jne.

Tetraloogia 1. osa „Mängumees" on kõige mahukam, hõlmates lapsepõlve, kooliaega ja korvpallurikarjääri. Teadagi ei juhtu inimesega noores eas eredaid sündmusi eriti palju, mistõttu üritab autor seda osa pikemaks venitada , tehes juttu igast vähegi märkimisväärsest seigast ja garneerides neid pikkade filosoofiliste arutlustega. Lugu läheb huvitavaks siis, kui Mihkel Tiksist saab arvestatava tasemega korvpallur - algul noortekoondises, hiljem juba „Kalevis".

Siin peituv oht, et autor hakkab kordama oma esikteost „Korvpalliromaan", ei pea paika. Kui esmikus püüdis ta tegelikult toimunule anda pigem väljamõeldu ilmet, kasutades ka väljamõeldud nimesid, siis „Mängumehes" räägitakse kõigest otse, toonaste korvpalliinimeste nimedega. See muudab loo eriti huvitavaks nende jaoks, kes neid legendaarseid isikuid ise näinud ja kirjeldatud sündmustele kaasa elanud.

Sassis pealkirjad

„Elumees" ja „Ärimees" hõlmavad 1980. aastaid ja pöördelist 1990-ndate algust kuni aastani 1994. Neist esimese pealkirjaks valitud sõnal on eesti keeles väga kindel alltekst - selle all mõeldakse kõva naistekütti. Paraku sellest raamatus midagi ei leidu. Naistest tehakse siin ülepea juttu suhteliselt vähe ja kui üldse, siis pigem kui ametnikest ja kolleegidest. Isegi autori seaduslikust naisest Ivist tuleb minimaalselt juttu.

Põhisisuks on Tiksi sukeldumine tööellu. Kuna ta on kõrgharidusega filoloog, said tema töökohtadeks ENSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsus, ajakirja „Vikerkaar" toimetus ja lõpuks ajakirja „Teater. Muusika. Kino" peatoimetaja kabinet. Vahele mahuvad üksikud lühikesed tagasipöördumised korvpalli juurde.

Raamatu kõige paeluvam osa puudutab töötamist toonase kultuuriministri Johannes Loti alluvuses. Autor ei säästa pakse värve, kirjeldades variserlikkust, mis valitses kultuurielu juhtimises, kus püüdlikult täideti partei juhtnööre, kuigi saadi aru nende nõmedusest. Autor raputab ka endale palju tuhka pähe, võttes (saades) sellega seoses isegi uue hüüdnime - viigilehega lits.

Paraku leidub selleski raamatus peatükk, milliseid esineb ka teistes köidetes. Kui järjekordsel aastal palju kõneväärset aset ei leidnud, sukeldub autor pikkadesse arutlustesse ja kirjeldustesse vähemtähtsatel teemadel. Nii on kõik, mis puudutab 1986. aastat, seotud peatoimetaja kruiisiga mootorlaeval „Turkmenia" marsruudil Nahhodka-Jaapan. Ülima põhjalikkusega kirjeldatakse Nõukogude turistide valvamise ja ohjamise süsteemi ning nende katseid seda süsteemi üle mängida. Paraku tundub sellele pühendatud 50 lehekülge olevat liig mis liig.

„Ärimees" kirjeldab olusid, mis tekkisid Eesti vabanemisel Moskva diktaadi alt, ja autori poolt „kuldvasika" leidmist. Nimelt jõudis ta katse-eksituse-meetodil ideeni hakata välja andma turistidele mõeldud Eestit tutvustavat perioodilist bukletti „Tallinn This Week". Selleks lõi Tiks perekirjastuse AS Kirjastus Revalia. Väljaandel oli piisav müügiedu. Samal ajal tegeles omanik nagu paljud teisedki ärimehed maksupettustega, mis aitas sissetulekuid veelgi kasvatada. Selles kontekstis tundub raamatu pealkiri igati paslik. Paraku pole aga kolmandat raamatut läbivaks teemaks mitte niivõrd äri, kuivõrd hingelised ja elulised probleemid, mis seotud peategelase kõikumisega kitsena kahe kuhja (pro kahe naise) - abikaasa Ivi ja armukese Marika - vahel. Tõeline möll läheb aga lahti siis, kui asi avalikuks tuleb ja lahutusega lõpeb. Vara ja õiguste jagamine pole teatavasti enamikul lahutatud paaridest kerge, kuid kõnealusel juhul võtavad need Ivi põikpäisuse tõttu suisa košmaarse vormi. Seda silmas pidades võinuks ka sel raamatul olla mõni teine pealkiri.

Poliitikast ei ole pääsu

Tetraloogia viimases osas elab autor oma ema, uue naise ja uute lastega Kolgakülas, kuhu ta on ehitanud maja oma bioloogilise isa Huko Lumeti pärandatud krundile. Sealsesse suhtelise rahu oaasi sekkub aga külarahvas, kes veab Mihkel Tiksi Loksa valla omavalitsuse poliitilistesse mängudesse. Samal ajal asub ta noor naine Marika õppima ERKI-sse, ja mehele langeb jällegi topeltkoormus.

Paraku pole poliitika raamatu autorile ka varem päris tundmatu maailm. Juba „Elumehes" analüüsib ta NSV Liidu viimase liidri Mihhail Gorbatšovi perestroika't ja meie IME projekti. Ta kirjeldab kaasalöömist Rahvarinde tegemistes, mida meenutab sümpaatiaga. Ometi jääb Tiks ka siin enesekriitiliseks, sest enda sõnutsi ta ei uskunud piisavalt Eesti vabanemise võimalikkusesse ega täitnud küllalt hästi talle usaldatud ülesandeid. Loksal ei suju asjad ootuspäraselt, sest ka siin toimivad suure poliitika allhoovused, ja ühtäkki lükataksegi ta uuesti kõrvale. Järgneb võõrandumine oma noorest naisest. Lõpptulemuseks on kolimine maapakku Krimmi, kus autoril täitub maagiline 50.

Kuigi Mihkel Tiksi raamatutes kirjeldatud Eesti iseseisvumisega seotud poliitilised sündmused on praegu veel enamikul inimestest värskelt meeles, leidub tema arutlustes siiski mõndagi, mida tasub kõrva taha panna.

Retsensendile jäi muu hulgas meelde üks mõttekäik, mis toob selgust ühte ammu kummitanud küsimusse. Pole lihtne leida vastust küsimusele: kuidas sai nii kiiresti tekkida ja laieneda Eesti Komiteede liikumine, mis päädis Eesti Kongressi moodustamisega ja Rahvarinde allasurumisega? Tiksi sõnutsi tuli rahvarindelastel kõike teha puhtast entusiasmist (s.t ühiskondlikus korras), samaaegselt hankides endale elatist. Eesti Komiteede ja Eesti Kongressi teokstegijaid finantseeriti aga Välis-Eestist ja veel ei-tea-kust tulnud rahadega. Siin avaneb ilmekas näide raha osatähtsusest ja võimust poliitikas.

Kokkuvõtteks - liiglihale vaatamata on tegemist huvitava teosega. Mõnel võib küll kirjeldatut lugedes tekkida eetilisi küsitavusi. Oma eluga on ju igaühel õigus talitada, nagu inimene ise heaks arvab. Seega saab Tiksi valikut aktsepteerida. Problemaatiliseks võib pidada aga seda, kuivõrd on niisugune avalikustamine vastuvõetav neile „raamatusse raiutud" kaasaegseile, kes tänagi meie hulgas viibivad. Näiteks autori lastele. Kuigi üldiselt räägib isa oma lastest armastuse ja soojusega, langeb neile mõneti ka negatiivset valgust.

[illustratsioonitekst]

RAHA VÕIM POLIITIKAS: Paljud ei suuda senini mõista, kuidas sai nii kiiresti laieneda Eesti Komiteede liikumine, mis päädis Eesti Kongressi moodustamisega ja Rahvarinde allasurumisega? Mihkel Tiksi sõnutsi tuli rahvarindelastel kõike teha puhtast entusiasmist, Eesti Komiteede ja Eesti Kongressi teokstegijaid finantseeriti aga Välis-Eestist ja veel ei-tea-kust tulnud rahadega.

Jaga |