Erastamine loomariigis

04. august 2004


Mäger leidis Epu-Kakerdi soo servas ilusa kividevahelise koha. Alul käis sinna lõunauinakut tegemas, kuid siis otsustas päris eluaseme ehitada.
Käis seekordselt esimees Karult ka luba küsimas.
Elas seal ilusat mägra elu. Ehitas ja kaunistas. Ajad muutusid ja valitsused vaheldusid.
Ühel päeval oli Rebase-isand uru ees ja käratas: "Plats puhtaks! Mina olen selle koha seaduslik pärija. Minu vanaisa naise vennanaise vanaema käis enne koonduslaagrisse viimist siin pikutamas. Näe, siin on selle kohta kiri, mida on tunnistanud maavanem Põder. Koli välja, või hakkad mulle üüri maksma."
"Kuidas üüri? Kadunud Karu ju ise lubas."
"See ei loe. Kus on paber?"
"Nojah, paberit me ei vormistanud, kuna kõik oli niigi selge."
"Üürina olen nõus igal aastal kahe mägrapojaga. Ja üldse, mina määran tingimused! Muudan vastavalt turu olukorrale."
Oh seda suurt ülekohut, mis nüüd loomariigis puhkes. Kutsuti kokku metsarahva kongress. Arutati seal kujunenud olukorda ja otsustati pöörduda Suure Juhi INIMESE poole õiguse saamiseks.
Viimane arvas: "Milleks meile väikesed ja väetid, kes teab mis paberitega kinnisvaraomanikud?
Lõpliku otsusena, mis ei kuulunud edasikaebamisele, kõlas: "Kõik urud Epu-Kakerdi soo ümbruses saab endale Hunt. Hundil on piiramatud õigused sellele kinnisvarale. Tema määrab ka üüri tingimused ja tasumise korra."
Kui tahad elada, tuleb kuuletuda. Väetite elu sai tagasilöögi ja iive hakkas langema. Kui nad välja pole surnud, siis õige pea on seda loota. Kõbusamad neist olevat igatahes pimeduse varjus juba kolikoormaga läinud. Kes itta, kes läände.

Kirja pani E. Erstu pärast unejuttu Anettele

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)