Raamatu "Peaminister" 23. osa

09. november 2005


Me peame aru saama, et kaalul on demokraatia saatus ja meie iseseisvustaotluste tulevik. Praegu ei ole aeg kõhklusteks, ettevaatlikeks sammudeks. Riigipöörde laine, mille laienemist esialgu hoiavad tagasi need moskvalased, kes on kogunenud Vene Ülemnõukogu ja valitsuse hoone kaitsele, jõuab varem või hiljem ka meieni, kui me sellele aktiivselt vastu ei astu. Küsimus poliitilisest üldstreigist ja kodanikuallumatusest on lähema 24 tunni küsimus. Selleks tuleb valmis olla ka siis, kui meil seda raadio või televisiooni kaudu välja kuulutada enam ei õnnestugi.
Ja veel: lähipäevadel võivad meie keskele ilmuda inimesed, kes teatavad, et neil on erivolitused, et nemad täidavad Eriolukorra Komitee ülesandeid. Kutsun teid üles: ei mingit koostööd selliste inimestega ega organisatsioonidega, ei mingit allumist nende korraldustele! Kui seda isehakanud võimu – mis praegu püüab end kindlustada Moskvas, et siis oma haarmeid edasi sirutada ka mujale –, kui seda võimu ei tunnustata N Liidu vabariikides, Baltikumis ega välismaal, kuidas kavatsevad nad siis oma asju edasi ajada?
Me loodame, et sõjavägi Baltikumis täidab Venemaa presidendi, Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu ja valitsuse otsuseid. Me loodame, et vene elanikkond siiski säilitab oma lojaalsuse Eesti valitsuse suhtes ning teda ei õnnestu provotseerida vabadusevastastele tegudele.
Sõltumata sellest, kuidas läheb meil siin Toompeal, koonduge oma omavalitsuste ümber. Meile on kohalik algatus alati esmatähtis olnud.
Vastane ei olegi nii tugev, nagu ta püüab näidata. Ta on sunnitud manööverdama, varjama oma tegelikke kavatsusi. Meile ütleb ta, et Gorbatshovi reformid on ummikusse jooksvad, välismaale saadetavates sõnumites kinnitatakse samal ajal, et uued juhid ei kavatse lahkuda Gorbatshovi kursilt.
Meie oleme neist tugevamad, sest me pole kunagi varjanud oma tegelikke eesmärke ja kavatsusi. Me usume, et nende kuue aastaga on demokraatia Venemaal, Ukrainas, Baltikumis, Taga-Kaukaasias ja mujal sedavõrd palju jalad alla saanud, et meil õnnestub ära hoida ajalooratta täispööre tagasi.
Õhtupoolikul saabus Toompeale info, et Luhamaa piiripunktist sõitis läbi enam kui sajast lahingumasinast koosnev kolonn. Tegemist oli Pihkva dessantvägede polguga. Polgu koosseisus oli ligikaudu sajameheline rood, mis oli spetsialiseerunud teletornide ja muude kõrgrajatiste hõivamisele, mida oli kasutatud ka jaanuaris Vilniuse teletorni vallutamisel. Kolonn liikus aeglaselt, kuid kindlalt Tallinna suunas.
Kummaline, samas masendav on aga tagantjärelegi, et enamus sõdureid ei teadnud suurt midagi, mis ümberringi toimub. Piirikaitsjad, hiljem aga politseinikud vestlesid dessantväelastega. Sõjaväelaste teada olid nad saadetud Tallinnasse õppustele "likvideerima tuumaplahvatuse tagajärgi". Sõdurid siunasid totraid ülemusi, kes saatsid nad 400 kilomeetri taha tehnikaga, mida kümme aastat polnud õieti kasutatud, ja ilma kõlbulike topograafiliste kaartideta. Riigipöördekatsest teadsid nad väga vähe, kui välja arvata polkovnik, kes kolonni kamandas. Nagu selgus, polnud see mees väeosa alaline komandör, vaid Moskvast spetsiaalselt operatsiooni juhtima saadetud ohvitser.
Kolonn jõudis Tallinnasse 20. augusti hommikul kella 10 paiku. Mehed ja sõjatehnika paigutati liidutehase Dvigatel territooriumile ning sõjaväeosadesse Tondil ja Paljassaarel.
Ega ma sellel ööl magama saanudki. Pidasin aru veel Leedu peaministri Vagnoriusega ja Läti peaministri Godmanisega. Side käis raadio teel, sest me ei välistanud, et ühel hetkel jäävad telefonid tummaks. Raadiojaam paiknes Toompea lossi pööningul. Sellest sai abi ka sõjaväe raadioside pealtkuulamisel ning otsustavatel hetkedel häirimisel. Muidugi saime aru, et samamoodi kuulatakse ka meid pealt, ja püüdsime rääkida rohkem mõistu, kokkulepitud märksõnu kasutades.
Sain teada, et kõige aktiivsemalt tegutsesid putshistid Riias. Kella seitsme paiku õhtul vallutas OMON-i väeüksus dessantkopterilt Riia televisioonikompleksi Zakusalas, veidi hiljem hõivas ka siseministeeriumi ja Riia siseasjade valitsuse hoone, samuti esimese politseipataljoni juba mahajäetud paiknemiskoha. Öösel okupeeriti Läti raadiomaja, kus asusid valvesse Vene dessantväelased. Võeti kontrolli alla Riia sissesõiduteed ja suuremad sillad, nii et mingit barrikaadikaitset korraldada polnud enam võimalik.
Tallinnas ja ka Vilniuses möödus esimene putshipäev rahulikumalt.

Iseseisvuse avalikud ja salajased vastased
Alles pärast seda sain hakata aru pidama, miks iseseisvusotsus oli ülemnõukogus takerdunud. Pool kaks öösel istusid minu juures justiitsminister Jüri Raidla ja ülemnõukogu esimehe nõunik Arno Almann. Arutasime läbi, milline peaks iseseisvusotsus olema. Palusin justiitsministril koos ülemnõukogu juristidega veel samal ööl sellele tööle keskenduda. Raidla aga selgitas mulle, et küsimus ei ole juriidiline, vaid pigem poliitiline. Osa ülemnõukogust – sõltumatud demokraadid ja kristlikud demokraadid, vene saadikurühmadest rääkimata – püüdis iseseisvusotsust blokeerida.
Rahvarinde Ühendus oli juba lõuna ajal nõudnud iseseisvuse kohest väljakuulutamist.
Rein Veidemann: "Kõik oli küps, kõik oli valmis."

Seda seisukohta jagas ka Stockholmist tagasi jõudnud Marju Lauristin. Rein Veidemann mäletab, kuidas ta sisenes koosolekuruumi ja hüüdis Rahvarinde saadikutele: "Nüüd tuleb kohe iseseisvus välja kuulutada, sest seda ootab meilt ka maailm!"
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)