Majanduskriisile järgnes meediakriis

Just eespool toodud sõnadega võttis Jõgeva maakonnalehe Vooremaa peatoimetaja Helve Laasik 7. detsembril Tallinnas meediakonverentsil kokku tegutsevate ajakirjanike igapäevatööd, aluseks hinnangud olukorrale erinevatelt ajakirjanikelt endilt. Laasik tundis muret, et suur osa Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetanutest on ajapikku loobunud ajakirjaniku raskest ja stressirikkast tööst. Pigem minnakse näiteks PR- valdkonda, sest suhtekorraldaja saab vähemalt 1000 eurot kuus kätte ja tema töökeskkond sööb närve ajakirjaniku omast mitu korda vähem.

Trükiajakirjanduses valitsevad praegu kehvad olud - sisuliselt käib trükimeedia taandumislahing, leidis Laasik.

Senine ajakirjandusmudel enam ei toimi

Euroopa uurimisprojekti MEDIADEM raames valmisid poliitikasoovitused vaba ja sõltumatu meedia toimimiseks Eestis. Neid soovitusi seminaril „Meediapoliitika: uudisajakirjandus & meediapädevus - kuidas valvekoer söönuks saab?" arutatigi. Sõna võtsid paljud tunnustatud ajakirjandusautoriteedid.

Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loit tõdes, et Euroopa ajakirjanduse ärimudel on kokku kukkunud - ajakirjandusel pole enam ressurssi ja kompetentsi teha keerulistes riigivalitsemise mehhanismides korralikku analüüsi. „Kui jätkame lootusega, et liberaalne turumajandus kõik hästi paika paneb, siis see, mida me tõenäoliselt saame, ongi klikiajakirjandus, mis on orienteeritud skandaalidele ja meelelahutusele. Aga see, mida me ei saa, on kallis, analüütiline ja võimu teostamist jälgiv ajakirjandus," selgitas Harro-Loit.

Samas inimesed tema sõnul just ootavad meedialt rohkem analüütilisi artikleid ega suuda enam üha suuremaks paisuvat uudistemassi vastu võtta. Ajakirjanikud professori sõnul tihti ei mõista, kelle huvides on kõik see, mida nad kajastavad.

Harro-Loit ei näinud aga probleemi selles, et meedia järjekindlalt keeldub teatud inimeste arvamusi oma veergudel avaldamast. Tema sõnul eksisteerivad tänapäeval citizen journalism (rahvaajakirjandus) ja blogid, mis on maha võtnud selle, et teatud inimesed ei saa enam mainstream-meedias sõna.

Majanduslik seis pole kiita

Meediakontserni Ekspress Grupp omanik Hans H. Luik tunnistas, et Delfi ja Eesti Päevalehe ühendamisega ei saadud nii suurt rahalist kokkuhoidu kui loodeti. Tema hinnangul olevat majandustegevus liberaalse valitsuse all üldse kehvemaks muutunud. Luik kritiseeris valitsust, et kriisi ajal 2009. aastal tõsteti Eesti Posti teenustasu. Lisaks tõsteti väljaannete käibemaksu. „Tänan sellegi eest," ütles Luik irooniliselt.

Postimehe reporter Mikk Salu alustas oma esinemist teatega, et tema teenib oma ametis tublisti üle 1000-eurost palka ja et pole sel ajakirjanikuametil häda midagi. Ta eitas kategooriliselt, et toimetustes antakse juhiseid, mida tohib kirjutada ja mida mitte.

Salu põhjendas ka seda, miks näiteks Postimees pole soovinud põhjalikult käsitleda keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse ümber lahvatanud skandaali. Tema sõnul sel koosolekul, kus arutati keskkonnaministri skandaali võimalikku käsitlemist, teatas üks ajakirjanik, et teda see teema ei huvita, ja teine tunnistas, et tal on teised asjad pooleli. Seega Postimees lihtsalt ei näinud selles skandaalis olulisust, ja nii see teema põhjalikku käsitlemist ei leidnudki.

Salu väitel ei avalda meediaväljaanded teatud inimeste arvamusi seetõttu, et nende isikute pädevus pole enam sama, mis ta võis olla 1990-ndatel. „Tsenseeritavate isikute nimekirja kindlasti ei ole," kuulutas ta samas kaljukindlalt.

Postimehe peadirektor Erik Roose hindas praegust meediamaastiku olukorda aneemiliseks. Tema sõnul on n-ö vana rasv nüüdseks läbi põletatud ka suurtel meediakontsernidel ning säärane seisund annab end tunda ajakirjanduse kvaliteedis. Väljaannete tiraažid pidevalt kahanevad. Roose sõnul on klientide poolse pressingu vormid praegu suured. „ Aneemia on akuutne," nentis ta.

Ka Vikerraadio ajakirjanik Lauri Hussar tunnistas ajakirjanike praegust väga suurt töökoormust ja ressursside piiratust. Tema sõnul on suuremate meediakontsernide jaoks trükiajakirjandus tihtilugu vaid üks tegevusvaldkondi, mis aga pole alati prioriteetne; panustatakse hoopis mujale.

Peavoolumeedia vaadaku kriitiliselt peeglisse

Siinkirjutaja ootas, millal küll jõutakse meedia eneseanalüüsi ja -kriitikani. Kummaline, kuid lugejate usaldus meedia vastu seekord päevakorda ei tõusnudki.

Loomulikult kahjustas meediaväljaandeid mõjutavate maksude tõstmine kriisiajal nende huve. Kuid see on vaid pool põhjendusest, miks väljaanded siplevad raskustes. Soovimata küll olla kriitiline kolleegide suhtes personaalselt, tuleb siiski tunnistada, et suuremad meediaväljaanded on ennast teatud mõttes ise nurka mänginud.

Palju on vahepealsete aastate jooksul mainstream-meedias levitatud n-ö ilusaid valesid euro ja Eesti igapäevaelu kohta. Kriisiajal, kui tulnuks valitsust kritiseerida, tegeldi hoopis selle kiitmisega. Samas oldi kogu aeg ametis Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnavalitsuse vigade otsimisega. Rahvaliit kõrvetati poliitikamaastikult minema, kuigi too erakond ühendas kümneid tuhandeid maainimesi. Villu Reiljani juhtum polnud võrreldav nende skandaalidega, mis nüüd Reformierakonna kohta on päevavalgele tulnud. Miks peaks Eesti meediatarbija, kelle rahakott liberaalses turumajanduses samuti üha tühjeneb, kaasa minema Rüütli, Savisaare ja Reiljani meediapeksuga?

Eesti meedia tegi ilmselt vea ka siis, kui lasi end liigselt mõjutada pronksiöö sündmustest. Pärast pronksiööd valiti vale strateegia. Aktiviseerumise asemel leidis 2007. aastal aset hoopis tardumus, kuigi just siis oleks pidanud meedia muutuma sama aktiivseks ja julgeks valvekoeraks kui ta on seda praegu. Paraku mindi lihtsama vastupanu teed, ja nüüd tuleb selle eest maksta lugejate usalduse kaotusega.

Kontseptsioon, millele meedia aastaid tagasi üles ehitati, lihtsalt enam ei toimi. Polegi imestada, et tiraažid langevad ja lugejad enam teatud meediaväljaandeid ei pruugi usaldada.

INDREK VEISERIK

indrek@kesknadal.ee

[pildiallkirjad]

Vooremaa peatoimetaja HELVE LAASIK: Rohked ületunnid ja pidev tööstress kuulub ajakirjanike igapäevaellu.

Postimehe peadirektor ERIK ROOSE: Ajakirjanduse aneemiline olukord on akuutne.

Ekspress Grupi omanik HANS H. LUIK: „Tänan" valitsust 2009. aasta käibemaksutõusu eest.

Sotsiaalteadlane ÜLO VOOGLAID Tallinna TV-le: Meil on siiani üsna palju valdkondi ajakirjanduses käsitlemata. Ajakirjanike ettevalmistus on selline, mis ei võimalda probleemide põhjusi avastada.

Jaga |